Treening pargis 05.03.16

 

Seekordne treening toimus kodu lähedal väikeses pargis, mis ei ole Kieferile võõras koht. Kuna me ei ole seal palju aega veetnud vaid pigem läbi jalutanud, otsustasime minna varem kohale ja alustada ikka ülikorraliku aklimatiseerumisprotsessiga. Rohke ringiliikumine enne trenni on alati kasulik, sest siis saab Kiefer oma toas kogunenud energia välja maandada.

koeraga treenimine

Meie jalutusreegliks on kujunenud, et enne 10 minutit ma “korda” ei nõua ja trikid, mängud, harjutused tulevad jalutuskäigu II pooles. Nii ei pea koer ka end kehvasti tundma, et ta tahab ju ringi tuhnida aga perenaist tuleb hoopis kuulata.

Kui trennipaariline Emma saabus, olime juba ca 20 minutit aklimatiseerunud ja Kiefer oli mõnusas heas tujus. Lihased lõdvad, ärevus puudus.

Seekord oli hästi huvitav jälgida Kieferit, kui ta nägi kaugemal Emmat ja Meerat – millise intensiivsusega ta õhku vedas ja nuusutas ja uuris. Ilmselt sai ta õhust kõik vajaliku info kätte ja meile Emmaga tundus et Kieferil on tekkinud positiivne seos ärriti suhtes, sest ta muutus rõõmsaks, mitte ei läinud pingesse. Pinget ja stressi tekitas kõige rohkem see, et ta ei saanud oma tahte järgi minna Emmat tervitama.

Lisaks hakkab mulle aina rohkem tunduma, et hirm liigikaaslaste ees hakkab hajuma ja asendub pigem uudishimuga. Aga see on hetkel veel ainult väide. Selle tõestuseks on meil ikka rohkelt analoogseid korduseid vaja.

Üks vahva näide oli see, kui Kiefer oli Emmale ja Meerale fikseerunud ja taustal jalutas mööda teine koer. Kiefer vilksamisi registreeris teise koera olemasolu ja suunas tähelepanu tagasi E&M tiimile. Oleks ta tunnetanud ohtu, oleks ta kindlasti end ümber fikseerinud täiesti võõrale koerale.

Lisaks tegime kaks täiesti vahvat mängusessi ja Kiefer nõudis ise häälekalt lisa! Mis saab olla parem!

Videomaterjali läbi analüüsides jäid muidugi kohad silma, kus oleks saanud paremini. Mõningad ilusad kontaktid jäid premeerimata, rohkem oleksin võinud mina ka kasutada häält ja kehakeelt.

Millega ülimalt rahul olen, on hästi ajastatud positiivsed katkestajad siis, kui Kiefer end natu liiga intensiivselt vaatama unustas. Kuna murelikel koertel võib tekkida selline lukkujäämine ärriti peale, kus ta ise end üles keerab, on mõttekas seda katkestada. Mina katkestasin iga 3-4 sekundi tagant, siis suutis ta mõtteid koguda ja uuesti vaadata või hoopis minu poole pöörduda, et teeme midagi.

Kuidas katkestada? Mitte füüsiliselt. Mina viskan lihtsalt krõbinaid/vajadusel väärtuslikumat maiust koera nägemisulatusse ja see jätab koerale pigem mulje, et ohhoo mul on hoopis midagi muud lahedat teha.

Kui ma hakkaksin temaga rääkima, võib ta mitte reageerida ja minu häälest saab tema jaoks ebaoluline taustamüra. Rihmast tirimine või muudmoodi füüsiline suunamine oleks juba koera jaoks ebameeldiv ja annaks kaasa signaali, et midagi läks nüüd eriti valesti ja ärriti suhtes tasub igaks juhuks rohkem valvel olla.

Üks võimalus pingelises olukorras oleks veel koera vaate katkestamine tema ette astudes. Ma ise ei ole seda varianti katsetanud, sest Kieferil on tavaks hakata liikuma kui ma liigun. Ehk see võib meile põhjustada hoopis lisasekeldusi.

Trenniga jäin väga rahule, see on see mida ma Kieferilt ootan.Tööd saame rahulikult edasi teha, sest läbivaks jooneks trenni ajal oli ikka ärriti poole vaatamine iga natukese aja tagant, see tähendab et murekorts kuklast 100% kadunud ei ole. Lõtvus, mängulisus, kontakt see-eest andsid märku et üle raskeimate kohtade oleme siiski roninud.

Ja vaadake kui uhke kindlus on nüüd Kieferil õues :)

Ilusat päeva jätku!

koera kuut

 

No Comments

Post a Comment