Õpime koos jalutama vol 2 – mida teha?

Nüüd, kui sai selgelt läbi mõeldud, mida me soovime et koer ebasoovitava käitumise asemel teeks, polegi muud, kui tuleb õpetamisega pihta hakata.
Kotitäis maiuseid, kannatust, hea tuju ja avameelsust kaasa. Käänuline, vahel konarlik kuid lõbus ja õpetlik teekond võib alata!

Kõigepealt tasub treenimisega alustada toas, ilma segajateta. Võimalusel alustage koheselt jalutusrihmaga treenimist, sest nii arenevad teie käelised oskused ja õues tekib koerale juba tuttav „pilt”, et rihmas olemine võrdub perenaise (või –mehe) juures olemine.
NB! Proovige kindlasti harjutada nii, et kui koer kõnnib vasakul pool, on rihm paremas ja maiused vasakus käes ja vastupidi. Alguses võib see tunduda väga ebameeldiv aga tegelikult on see koerale väga oluline, sest maiusega tema pool olev vaba käsi on vajadusel talle väga heaks vihjeks, kus on see õige koht kus ta olema peaks maiuse saamiseks.
Rihmatehnika on ka ohutuse kohapealt oluline – võite ilmaasjata tekkida ohtlikke olukordi, kui annate risti enda eest koerale maiust ja sellega kogemata peibutate ta teile ette astuma. Allpool videonäitel toon välja minu jaoks nii õige, kui ka vale rihmakäsitluse.

Miks peaks alustama harjutamist toas?
Sest toas ilma erinevate segajateta on koeral kergem keskenduda ainult teile ja treeningule. Kui hakkate nõudma koeralt õues midagi, mida ta veel ei ole õppinud, tekib sellest enamasti paras frustratsioon mõlemale, sest kumbki ei saa aru mida teha oleks vaja. Juhul, kui toas liikumine tuleb väga hästi välja, võite treeningplaani lülitada järmise raskusastme ehk kortermaja puhul kas koridori või eramaja puhul hoovi kõige vaiksema nurga. Juhul kui näete, et koeral on tähelepanu keskkonnavahetusel hajunud, liikuge tagasi kergemasse keskkonda.
Ärge sundige end peale.
Hästi tähtis on õues/ühiskasutataval alal meeles pidada, et koerad tunnevad seal nii palju lõhnu ja kuulevad oluliselt rohkem helisid ja seetõttu tahavad nad iga kord vaadata üle, mis nende jaoks maailmapildis muutunud on. Siin tulebki mängu hästi vahva kuid oluline sõna – aklimatiseerumine.
Enne trenni algust uutes tingimustes, palun laske koeral aklimatiseeruda ehk nuusutada ja hädad ära teha. Sõltuvalt koerast võiks 5-15 minutit olla aklimatiseerumiseks eraldatud aeg ning peale seda kõrvalkõnni õppimine. Aklimatiseerumiseks sobiva ala suuruse valite Teie. Jättes valiku koerale, ei saa tal ilmselt pikema aja jooksul huvi otsa.
Peale treeningsessiooni lõpetamist ja enne tuppaminekut võiks mänguhimulist koera premeerida lühikese mänguga või paihimulist koera silitustega. Ärge nõudke koeralt tähelepanu ning tööd enne, kui ta on saanud ümbrusega tutvuda ning ümbrus tema tähelepanu enam ei hajuta.

Pealesunnitud kontakt ei vii soovitud tulemuseni!

Toon siia juurde ka videonäite, milline on vahe kergemas ja raskemas keskkonnas treenimisel. Kui koera tähelepanu pidevalt hajub, ei lao me piisavalt tugevat vundamenti soovitud käitumisele ning juba veidi pingelisemas olukorras võib see meid alt vedada. Ja inimesed nagu me oleme, kipume me siis süüdistama koera „ah ta on nii põikpäine/rumal/loll” (loetelu võib jätkata inimlike joonte omistamisega, mida tegelikult koeral ei eksisteeri).

Ja ma ei saa siia jätta lisamata ka ehedat näidet, milliseid segajaid võib näiteks toas kohata 😀 Video ei ole lavastatud.

Aga teema juurde tagasi. Kas koerale meeldivatest preemiatest sai ka nimekiri ilusti koostatud? Väga tublid! :) Varieerige sessioonidel preemiaid ja jälgige koerapoolset tagasisidet!

Üks hästi oluline asi on veel, millest soovin rääkida enne postituse kokkutõmbamist ja see on koerapoolne loa küsimine. Mäletate, eelmises postituses oma soove lahti defineerides olid mul välja toodud kaks punkti nii:
„Minu soov on, et Kiefer, tundes midagi eriti põnevat, istub rebimise asemel automaatselt, et saada luba edasiliikumiseks” – õpetan, et loa edasi liikuda garanteerib istumine ja minu järgi ootamine.
Ja
„Minu soov on, et Kiefer ootaks ustest ja väravatest väljudes minu luba” – uksed ja väravad avanevad siis, kui Kiefer istub.
Siin tahan juhtida tähelepanu, et automaatselt ehk õpetan ta kõigepealt seda tegevust tegema ja hiljem tuleb tal see juba iseenesest välja. Samamoodi uste ja väravate puhul.

Me ei saa nõuda koeralt midagi, mida me ei ole talle õpetanud.

Erinevaid koolitusvideosid vaadates võite te näha pigem seda ägedat lõpp-produkti, mitte mahukat tööd pisikeste elementide kokkuõpetamisel suuremateks käitumisahelateks. Ärge laske end sellest petta ja investeerige kindlasti aeg eelkõige pisidetailide selgeks õpetamisele.
Inglise keeles on nii äge väljend „sexy stuff comes after dirty job“.
Loa küsimise õpetamisel kasutan preemiana hoopis midagi muud, kui maiust – preemiaks on koera poolt soovitud tegevuse sooritamise luba.
Hiljem, kui tegevus on sooritatud ja ta tuleb tagasi minu juurde/ei liigu tirides edasi, siis premeerin hea valiku eest ka maiusega.

Toon kaks näidet nii sõnades kui liikuvas pildis.
Liigume Kieferiga värava/ukse juurde, koer on nina vastu väravat/ust.Annan talle selge käsu “Istu” ja kui koer istub, võtan väravalingist. Juhul kui seepeale tagumik tõuseb, võtan käe väravalingilt. Kui koer esimesel korral ei seostanud, et tema tagumikust otseselt sõltub pääs maailma, annan uuesti käsu „istu” ja kordan protsessi. Seda seni,kuniks saan avada väravat/ust täiesti pärani, ilma et koer püsti tõuseks. Lohutan kohe ette juba ära, et esimestel sessioonidel võib-olla ei saagi väravat lahti. See ei tähenda, et koer rumal oleks. Laske tal harjutada ja õppida ning katsuge säilitada optimistlik tuju. Kui te ei jõua sessi käigus väravast/uksest välja, ärge lõpetage sessi ka nii-öelda kurva noodiga, vaid pöörduge mõne sellise ülesande juurde, mille sooritamises te kindel olete (näiteks kui koer oskab käppa anda vms, laske tal sessi lõpus seda teha). Nii lõpeb trenn kõigi jaoks rõõmsalt ja hoolimata sellest, et te veel lõpptulemuseni ei jõudnud, kinnistub koera alateadvusesse siiski juba osa soovitud käitumisahelast. Negatiivse noodiga lõpetades võite enam kui kindlad olla, et järgmist sessiooni koer just ülevoolava rõõmuga ei oota.
Täpselt sama kordub meil ka siis, kui rihm läheb täitsa pingule. Esialgu kui koer jõudis „rihma lõppu”, palusin tal istuda . Kui ta istus, liikusin tema poole. Juhul kui ta eeldas, et nüüd on õige aeg edasi rühkida, jäi kogu protsess taaskord seisma ja olin talle taas sõnadega abiks, et ta mõistaks, mida ma soovin, et ta teeks. Hiljem kujuneb sellest välja autorefleks ning sõnu võib minna vaja meelde tuletamiseks vaid pingelisemates olukordades.
Mõtteis ja teoorias kõlab see kõik nii lihtsalt aga näitan videopilti, mida ma silmas pidasin ning harjutamine teeb meistriks :)

Kuidas edasi?
Hästi palju on muret tuntud, et kas nii tihedalt premeerides ei saa koerast ehk maiusesõltlast, kes muul viisil enam edasi ei liigu? Selle pärast nii varajases staadiumis ärge üldse muretsege. Hiljem, kui vankumatu vundament on laotud, vähendame me loomulikult maiuste arvu ja premeerime oluliselt harvemini (Kiefer käib praegu vajadusel ka kümme kilomeetrit viisakalt, ilma preemiata, aga mina ise soovin talle üllatuspreemiate abil meelde tuletada, kui tubli ta on). Vaadake tublisid sportkoeri – ka nemad on alustanud sammhaaval premeeritud saades, kuid teevad perfektsed sooritused hiljem nii, et preemia ootab finišis.

Aitäh lugemast!  ♥ ♥ ♥

No Comments

Post a Comment