Linnas tagasi – argiellu sulandumine

tubli koer
Kiefer on olnud esmaspäevast alates tagasi linnas.
Mingeid erilisi treeningud me veel ette võtnud ei ole, kuid reedel ehk eile käisime linnaelu nuusutamas Pirita minigolfi rajal. Ülejäänud pere toksis golfi aga kuna mind see mäng üldse ei huvita, nõudsin omale koera kaasa, sest muidu oleksin ilmselt 3h tegevusetusest hulluks läinud. Või golfi mängima hakanud.

Ise ta muidugi oli nii erutunud sellest, et ta viiakse autoga sõitma, sest autosõit on seni tähendanud otseühendust Prangli saarega ja ta ei rahune enamasti enne, kui on saarel kohal ja esimest korda ujumas käinud.
Seekord oli esimene stop Pirita Selveris, kus ta ootas tublisti lastega autos ja lõpp-peatus juba mõneminutilise sõidu järgi Pirital.

Pirital muidugi oli ta täiesti endast väljas. Sadam puudus aga samas oli ju merelõhn ja liiv, männid. Proovisime siis vaikselt liikuda golfiplatsile ja alul seal seista, et ringi vaadata. Sellest ei tulnud midagi välja, sest ta vaeseke niuksus ja inises kogu aja. Selle vastu on mul lahenduseks aklimatiseerumine – konkreetsel alal ringi liikumine seni, kuni ta veendub ala turvalisuses (ja seekord ka selles et sadamat ei ole ega tule), toetades teda igal kontaktivõtul minuga.
hea koer

Kuna ta ei ole ammu  inimeste seas käinud, läks meil aega pea  tund aega (mis on väga normaalne) enne, kui ta hakkas mõistma, et tegelikult on kõik hästi, muretsema ei pea. Koos on lahe toimetada ja koguaeg erinevates suundades rebida ei ole vaja. Nutta ka ei ole vaja. See tund aega oligi klassikaline näide kus paljud koeraomanikud ütleksid: “aga ta tegelikult on alati osanud, praegu ta lihtsalt ei taha mind kuulata” või “ta tavaliselt ei ole selline, ma ei tea mis tal viga on”.
Sinna tunni aja sisse kuulus ohtralt liikumist, silitusi-sügamist ja söömist ilma igasuguse kohustuseta söömise eest midagi vastu anda.
koera elu
Järgmine tund aega oli meil juba fun ja chill, mil ronisime mööda rularampi, vaatlesime jõel sõitvaid sõidukeid ja poseerisime golfiradade vahel.
Kusjuures nägime ka kaht koera, kes mõlemad jalutasid meist päris lähedalt mööda ja Kiefer ei reageerinud kummalgi korral! YAY, kui õnnelik ma sel hetkel olin!
koer

Viimased tund aega olime juba koos väsinud ja tahtsime koju. Kui lõpuks koju hakkasime sõitma, oli ta autos hoopis rahulikum kui tavaliselt ja inin peaaegu puudus (mul puudub autot juhtides haldamisvõimalus, seetõttu vaeseke peab natukene stressis olema). Välja arvatud siis kui terve pere ootamatult autost välja kaunist päikeseloojangut jäädvustama jooksis. Tema ju ei saanud aru mis ja miks juhtus. Ehk jõudis kätte kauaoodatud sadam..?
pirita
Lõpuks suutis ta isegi autos pikali visata! Vot see oli VAU-moment, mida väga oleks tahtnud premeerida aga kahjuks ei saanud.
Kodus tahtis ta kiirelt tuppa ja natukese aja pärast jälle pimedasse õue tagasi, et saaks demonstratiivselt verandaukse ees näidata, et ta tahab tuppa ja on väsinud.
päikeseloojang pirital
Nii meie vahva ja emotsionaalne reede möödus, edaspidi hakkame jälle rohkem koos seiklema,sest see mõistlikus koguses sotsialiseerimine mõjub Kieferile väga väga hästi.

Ja mis oli veel super sel nädalal – Käisin kolmapäeval aega veetmas Mustiga. Musti on tublisti kodutöödega tegelenud ja hüppeliselt edasi arenenud! Musti perenaisel on nüüd NIIIII PALJU koera!

mängiv koer
Käisid teiste koertega sehmimas jah?? Nüüd heasta see rohke mängu ja maiusesajuga!

No Comments

Post a Comment