Jalutamine ilma tirimiseta

Juhtusin lugema üht arutelu, kus koeraomanik ei saa oma koeraga jalutada, sest koer tirib ja hullub jalutuskäikudel. Jah, see konkreetne koeraomanik ei olnud avatud lahendustele, milles sisaldus kombinatsioon – pühendu ja õpeta aga see selleks. Siiski oli mul huvitav lugeda vastuseid, mida erinevad koeraomanikud talle vastasid ja soovitasid.

Tegelikult on see problem väga paljudel keoraomanikel ning seetõttu ei saa nad nautida koeraga koosjalutamise rõõme. Paljud meist ju võtavad koera mõttega, et temast saab mõnus seltsiline ja matkakaaslane. Ja milline võib olla frustratsioon, kui tuleb välja et just see, hoolikalt valitud seltsiline on üks muretu lillelaps kes kalpsaks rõõmsal meelel ringi omas tempos (ärgem unustagem et inimene on koera jaoks ikka ülimalt aeglaselt liikuv tegelane, kes end igal võimalusel nööriga lukustab koera külge, takistades seeläbi koera loomulikku liikumiskiirust) sest suures maailmas on nii palju poste mis on vaja läbi nuusutada, jälgi mis on vaja ajada, loomi-linde kes kõik vajavad korrale kutsumist või jälitamist jne jne jne. Aga ei, keegi tõmbab koguaeg pidurit ja teeb hädakisa (või ohukisa).

Siin tulebki tõdeda – selleks et meie saaksime koeraga jalutada meile sobivalt, tuleb seda koerale õpetada. Ma ei saa jätta mainimata et EI ei õpeta koerale mida tegema peab. EI katkestab tegevuse enamasti korraks, peale mida koer proovib uuesti, saades vastuseks rihmajõnksatuse või veel karmima EI. Võib tekkida lõppematu ahel kuniks peremehel saab siiber ja jalutamisel on kriips peal. Või käiakse hambad ristis jalutamas ning protsessi kui sellist ei naudi mitte keegi.

Nii mõtisklesingi veidi vastusetüüpide üle ja ausa ülestunnistusena võin öelda, et olen päris paljud neist faasidest oma elu jooksul läbi teinud. Ilmselt võivad analoogsed vastused tulla teilegi tuttavad.

  • Koertemaailmas on olemas eriti helgeid kutsupäid, kes saavad aru mida see inimene läbi rihmajõnksutamise, vastutirimise, EI hüüatamise või muu ebameeldiva protseduuri öelda tahab ja õpivad edukalt vältima ebameeldivat momenti. Tänu nendele helgetele koerapeadele tekkisid tolles ülalmainitud arutelus vastused stiilis „Koer peab ise aru saama“. Tõesti, vahel ongi koer targem  Aga mures omanikku see enamasti ei aita, sest tema koer ei ole nende killast kes ise aru saaks (see ei ole halb asi).
  • Ja kindlasti on olemas ka koeri, kelle jaoks inimesega sünkroonis liikumine tuleb nii loomulikult ja sissekodeeritult, et too isik ei saagi aru kuidas on võimalik et nii pisike asi võib tekitada nii suure probleemi, ilmselt on tema meelest asi ikka koeraomaniku oskamatuses ja nii ta vastabki ka arutelus oma arvamust avaldades. Mis omakorda õõnestab mures koeraomaniku enesekindlust ja raskendab murekoormat veelgi.
  • On olemas omanikke, kes meeleheitlikult proovivad ühte, teist, kolmandat, neljandat meetodit. Vahetavad iga vähese aja tagant reegleid ja taktikat ning võivad ajada (tegelikut ajavadki aga jätame veidi mänguruumi) sellega omakorda koeraga suhtlemise nii keeruliseks ja eemaletõukavaks, et hiljem isegi tõelise treeneri juurde minnes selgub et tööd oleks rohkem kui ära teha jaksaks. Lisaks ei ole antud omanik enam väga aldis soovitustele, sest ta on nii palju asju proovinud tulutult, et usk on kadunud. Nii on grupp omanikke, kes teavad väita et nemad on proovinud erinevaid meetodeid, millest ükski ei toimi (enamasti välja arvatud karistamine) ja soovitavad kasutada negatiivset kinnistust mis enamasti toimib seetõttu, et koer ensee säästmiseks jääb seisma ja ei julge järgmist sammu teha (abitus). Negatiivsete vahendite all pean silmas ogadega jalutusrihma, elektrishokki andvat kaelarihma või üks soovitustest, mis on koera kaelale VÄGA OHTLIK! – kui koer liigub tempokalt edasi, tõmba raksaki „pidurit ehk järsult rihmast tagasi“.
  • On ka koeri, kes on dresseeritud vanakooli meetoditega edukalt ning nende omanikud ei ole enamasti avatud tänapäevastele lähenemistele. Jah, nad on käinud uurimas huvi tõttu ka tänapäevaste meetodite kasutamist igapäevaelus aga kuna tänapäeval mõisted ja mõistete taga peituvad reaalsed toimingud on nii reguleerimata (ja vahel tõesti sellised, et kuku pikali), siis võib juhtuda et see konkreetne isik saab kinnitust, kui mõttetu on kogu see tänapäevane „innovaatiline“ positiivne koolkond ja seda ta ka mures koeraomanikule ütleb.

Ja murelik koeraomanik kustutab parem teema kuna oma koera ta jõuga kasvatada ei taha aga vastustes läks vaidluseks pigem meetodite (ja kellel on rohkem õigus ja õigem meetod) üle. Reaalse mure lahendamist ei toimunudki.

vaidlus
Iga arvamus on tegelikult oluline!

Samas on sellised arutelud ka edasiviiv jõud neile, kes suudavad sortida vastuste hulgast välja endale ainult vajaliku ning seda rakendada. Seetõttu on muidugi internetis abi küsimise võimalus tänuväärne infoallikas.

Millistest allikatest armastate teie infot ammutada? Foorumid, Facebook, kogemusi kirjeldavad blogid, reaalsed inimesed, raamatud vms? On teilgi ehk mõni vahva lugu pajatada õppimise valdkonnast?

Mina alustasin eestikeelsetest foorumitest ja Facebooki gruppidest. Sain mõne hea nõuande + terve pinu Cesar Millani, täispoova kaelarihma, ogarihmade, shokirihmade ja alfateooria tutvustusi. Õnneks sattusin nõu küsima ka Tiia Arikolt (Aitäh!), kes juhatas mind edasi välismaa saitidele (esimene link oli Dogs In Need of Space) kus avastasin hoopis teistsuguse suhtumisega foorumid ja Facebooki grupid (Beyond Cesar Millan, Reactive dogs jpm) kus reaalselt oli võimalik arendada konstruktiivset arutelu ning tutvuda pealekauba eestlastega (tsau Emma!) kellega eesti foorumites ilmselt poleks never kokku jooksnud.

Tulles tagasi postituse algusesse ja mõeldes tollele mureliku omaniku küsimusele ja omanikele kes lõpuks oma nõu küsimise teemad kustutavad, mis te arvate – õpiksime koos rihmas jalutama? Nii saaksime kõik läbi kogemuste midagi juurde õppida ?

Olen ise selle tee läbi käinud ja Kieferi treenimist alustasin kui ta oli 2,5 aastane. Oli häid päevi ja halbu päevi. Mõni päev liikusime kolm sammu edasi ning mõni päev viis sammu tagasi. Seetõttu oleks hästi tähtis üles märkida iga päev, kuidas läks. Ja meie treenisime tõesti I G A päev. Ka -20 kraadiga oli küll lühike aga tõhus trennisess.

Praegu seda postitust kirjutades võin mõnuledes haige olemist lubada ning aknast vaadata kuidas minu 9-aastane ja 13-aastane saavad käia rahulikult 25 kg koeraga jalutamas ilma muretsemata, et keegi kedagi pikali rebiks või auto-stop’i ja U-pööret kuumemas situatsioonis ei mäletaks. See ei olnud võimalik 2,5 aastat tagasi. Isegi mina ei suutnud temaga jalutada, mäletan küll neid pisaraid.

Meil oleks päris tore korrata kõike algusest peale, sest kordamine teeb meistriks aga ehk on keegi kes soovib ka kampa lüüa?

Sel juhul rohkemat ei palukski – kas soovi korral leiate 3 x 5 minutit päevas? 15 minutit ? Maiused ja ehk mõne klikkeri (ei ole oluline)? Ja võimaluse vahel ka filmida progressi?
Kui vastus on jah ning valmidus pühenduda ja õpetada olemas, siis võivad „Õpime koos jalutama“ postitused Sulle huvi pakkuda 😉
Mina hakkan omakorda meelde tuletama kuidas alustasime ja mis olid esimesed sammud mõlemaid osapooli rahuldava koosjalutamise treenimise alustamisel.

Ja siin pean ma silmas lihtsalt jalutamist, mitte sportlikku kõrvalkõndi, spordiga või kuulekusega ei ole siin midagi pistmist . Pigem omaniku ja koera vahelise harmooniaga.

Teie tagasiside on seekord vägagi oodatud kommentaaridesse.

Kes lööks kampa? Millised on need küsimused, millele te vastust veel ei ole leidnud? Kas sellised postitused pakuvad huvi?

DISCLAIMER: “Õpime koos jalutama” ei ole ainuõige nägemus vaid ühe koeraomaniku kogemus. Iga koer on erinev ning erinevad on inimeste perspektiivid koera treenimisel. Kindlasti pöörduge usaldusväärse spetsialisti poole, kui soovite treenida koera sõnakuulelikkuse või spordi suunal!

2 Comments

  • TT

    January 20, 2017 at 9:26 pm

    Jaa, “õpime koos jalutama” oleks väga hea ja kasulik lugemine.

    • Mari

      January 22, 2017 at 12:36 pm

      Hea meel kuulda! Materjal on valmimisel :)

Post a Comment