Koer närib….kõike!

Koeri, keda ei ole õpetatud närima närimiseks sobilikke asju on erinevaid. Mõni närib ainult paar-kolm jalatsit, mõni hävitab elamise.koer närib

Kiefer oli omal ajal peaaegu peatamatu närija.  Läksid jalatsid, riided, prügikasti sisu pea igapäevaselt, 2 elavhõbeda kraadiklaasi, raha!, prillid jpm)

Kuna tol ajal ei teadnud, et tegu oli minu oma tegemata tööga ja looma stressiga, siis tunnistan ausalt – olin väga karm. Kiefer sai alati riielda ja nuhelda peale „seatempe“
ja ma olin täiesti veenudnud, et tema süüdlasliku oleku tõttu teadis ta väga hästi, mida ta korda oli saatnud ja et seda ta teha ei oleks tohtinud.

Loomulikult nii see ei olnud ja koera „süüdlaslik olek“ oli vaid popurrii hirmust ja rahustavatest signaalidest.
Mingi hetk leidsin teadusliku uuringu http://www.sciencealert.com/dogs-may-look-ashamed-but-they-don-t-feel-guilt-experts-say , mis juhatas mind Alexandra Horowitzi teadustöö juurde http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0376635709001004 ja sealt saingi kogu info ja kinnituse, et koera kehakeel reageerib minu käitumisele, mitte nende endi tembukestele.
Loomulikult proovisin ma selle kodus läbi (ausõna, ühest korrast mulle piisas teada saamaks et koer kardab mind ja seda ma ei soovi)koer näris pesa katki

Kas mul on kordagi tekkinud mõtet, et ma siiski peaksin ju oma koerast üle olema ja Kiefer mind aukartusega jälgima? Et ta peakski mind kartma, sest muidu saab temast „domineeriv“ isend? Ei, ei ole. Koer on minust tugevam ja rebestaks mu ilmselt soovi korral minutitega. Õnneks on ta piisavalt adapteeruv ja andestav tegelane, et armastusest minu vastu seda ei juhtu. Dominantsi- ja muid alfateooriaid mina ei usu. Erinevate uuringute abil (jätame need teiseks korraks) on ära tõestatud, et isegi nii palju räägitud huntide dominantsusteooria ei pea paika vabas looduses.

Okei. Pikk jutt sai alustuseks aga räägin nüüd veidi ka sellest, mida ma siis teeksin, kui mul selline destruktiivne närijas kodus oleks.

Kõigepealt üritaksin ma selgeks teha närimisprobleemi põhjuse (see ongi ilmselt kõige raskem samm, sest keerukad käitumismustrid võivad joonistuda välja mulle märkamatute asjade koosmõjul. Olen ju siiski inimene)
Ainsana välistaksin üldlevinud arvamuse, et koer hävitab inimese vara inimese tegude pärast kätte maksmiseks.
Aga kindlasti mõtleksin läbi kas tegemist võiks olla igavusega, üksindusahistusega (https://www.aspca.org/pet-care/dog-care/common-dog-behavior-issues/separation-anxiety),
hirmudega, tähelepanuvajadusega, energia ülejääkidega või ei ole ma suutnud ise kutsule korrektselt selgeks õpetada (ja suunata, ja kannatlikult veel suunata)  milliseid asju tohib närida ja milliseid mitte.
Kui tegu on sügava üksindusahistuse või koera hirmudega, konsulteeriksin hea asjatundjaga ning tema kaasabil saaks koostada hea rehabilitatsiooniplaani, sest destruktiivne käitumine lõppeb vaid siis, kui ravida välja algpõhjus. Ja kõike mina üksi ei suudaks.

Teiseks hingaks ma sügavalt, loeks vajadusel kahekümneviieni ja ei süüdistaks koera asju närimast. Kui jätsin teatud esemed ise lohakile, siis tegelikult õnnetus hüüdis tulles (mitte muidugi alati, sügavamate probleemide korral võib loom hävitada ka muud kui kindad-saapad-riided )
Katsuksin ennetada olukordi ja panna ära kõik, mis võib koerale huvi pakkuda.koer lõhub jalanõusid

Pühendaksin väga palju aega õpetamaks koerale, millega tohib mängida. Jälgiksin (jälgiksin lausa nii et tal ei tekikski võimalust eksida) ja suunaksin seni, kuniks oleme teineteises kindlad. Ei oletaks et äkki juba on okei. Eeldamine on tavaliselt kõige metsamineku alus.

Kui mulle satuks eriti hävitav loom, siis kindlasti teeksin talle korraliku puuritreeningu (http://www.humanesociety.org/animals/dogs/tips/crate_training.html?referrer=https://www.google.ee/)  ning enda ja koera vaimse tervise huvides, oleks Koer minu äraolekul puuris. Puuri ei tasu karta. See on koerale pigem turvatsooni, kui piinakambri eest. Vanasti arvasin ma vastupidi.
Nüüd julgeks ma puuritreeningu ka ette võtta, teades et puuri kasutusele võtmine nõuab koera vaimse ja füüsilise aktiivsuse tõstmist veel rohkem, kui see oli enne puuritamist.

Juhul, kui leiaksin et tegu on vaid igavuse ja energiaülejääkide tõttu tekkinud probleemiga, siis prooviksin ma lausa kahekordistada meie omavahelist suhtlust, mängu, mänguasjadega mängimist (Kong’id, puzzled) ja liiguksime oluliselt rohkem värskes õhus sest teadupärast väsinud koer on hea ja õnnelik koer.
Justnimelt liiguksime, sest kui ma topiks ta ainult aeda olelema, siis oleks see tema jaoks sama energiat kulutav kui minu jaoks diivanil telekavaatamine. Kaua sa ikka omas hoovis midagi põnevat leiad. Lisaks võib hoovis välja kujuneda mõni jälle minu jaoks ebasobiv käitumine.

Agad.

Aga kui Kiefer jääb mulle vahele, ebasobiv närimisobjekt suus, mis siis? Siis vahetaks ma selle kõrgema väärtusega maiuse vastu ära. Ma võiksin ka samal hetkel karistada sest sel hetkel võib olla karistus efektiivne aga kuna ma selles kindel ei ole, jään pigem vahetuskauba juurde.

Aga kui Kiefer jätkab asja närimist, mida ei saa ära panna? Sel juhul prooviksin määrida esemele ebameeldivat maitset/maitseainet aga jälgiks samas kas ei ole tegu gurmaaniga, kes armastab minu jaoks ebameeldiva maitsega ainet.koer lõhub

Aga kas siis mitte kunagi ei karista sa koera? No ausalt, ma olen inimene ja vahel juhtub ka mul tegusid, mille üle ma uhke ei ole ja millest meie suhte puhul üldse kasu ei ole.
Kuna karistus on efektiivne vaid siis, kui tabaksin Kieferi murdosasekundipealt õigel ajal teolt. Jäädes veidigi hiljaks, võib Kiefer seostada karistust juba hoopis millegi muuga.
Eriti ehe näide, mida olen ilmselt 1007 korda teinud algusaastatel: tulen koju ja Kiefer on prügikasti laiali tassinud/suss on jälle surnud.  Kiefer ise tuleb rõõmsalt liputades ja mina röögin ta näo täis ja annak ketuka ka. Mille eest ta siis nagu karistada sai? Selle eest et ta mulle rõõmsalt vastu tuli. Et ma tol ajal seda läbi ei hammustanud…
Lisaks üks tarkuseterakesi mis ma kuulsin oli see, et prügikastis tuhnimine on kodukoerale veel jäänud ainsaks viisiks reaalselt jahti pidada.

Aga Kiefer ju mingi aeg ei tulnud enam vastu, kui ta pahandust oli teinud, ta pidi ju aru saama…
Ei, ta sai ainult sellest aru, et kui majas on põrand prahine, siis alati saab peremees eriti vihaseks ja teeb mulle haiget.  Koeral puudub selline inimlik mõtlemis- ja analüüsimisvõime et seostada iseennast pahanduse algallikana.

Ja mida ma ei kardaks ega ei väldiks enam oleks kindlasti puur, ravimid /rahustavad tabletid, adaptil/Dap rihmad ja diffuuserid. Uusima asjana on isegi välja tulnud Treat and train masinad, mis vabastavad maiuseid teatud intervalli tagant ja hoiavad koera tegevuses. Ma ei ole neid muidugi ise proovinud.
Minu suurim viga alguses oli ka see, et ma ei püsinud ühegi meetodi juures piisavalt kaua. Jäi alati mulje et ähh miski ei toimi ja kõik on pekkis. Nüüd olen õppinud nii endale kui loomale aega andma.
Ka närimise puhul kehtib see ütelus, et ebasobiva käitumise muutmiseks võib kuluda poole rohkem aega sellest ajast, mil koer oma ebasobivat käitumist viljeleda sai.

Aga olgu kuidas on, siis närimise- ja muude probleemide juures ei näe mina enam lahendusena karistamist ja frustreerumist vaid hea lahendus on korralik elukorraldus, tubli treening ja mõnus kannatlikkus-mõistvus-hoolivus.

koer igav
Vajutage pildile, et näha suuremalt

Lisainfot võib leida allolevatelt välismaistelt linkidelt:
http://www.humanesociety.org/animals/dogs/tips/crate_training.html?referrer=https://www.google.ee/
https://positively.com/dog-behavior/nuisance-behaviors/chewing/
http://drsophiayin.com/blog/entry/how-to-prevent-damage-from-a-destructive-dog
http://www.dogstardaily.com/blogs/teaching-what-you-dont-want-teaching-what-you-want
http://eileenanddogs.com/2014/01/07/antecedent-arrangement-dog-training/

koer teeb pahandust

Lõppsõna.
Minust on saanud oluliselt avatum katsetaja. Annan omale aru et ei ole olemas 5-minuti retsepti (kuigi on reklaame mis väidavad vastupidist aga sügavamalt uurides tähendaks see loomale stabiilselt haiget tegemist ja probleemi peitmist, mitte lahendamist)
Ja iga kutsu on nii erinev, et iga juhtumit tuleb eraldi käsitleda. Ei ole olemas „one size fits all“ meetodit. Kuulaksin alati inimesi, kelle põhimõtted ühtivad minu põhimõtetega. Ei jamaks meetoditega, mis mulle endalegi tunduvad vastumeelsed.

Näiteks teate milline kergendus oli mulle kui ma sain aru, et ma ei pea tirimisprobleemi lahendamiseks kasutama ogarihma??? Aga kuna ma ei osanud paremini tol ajal, siis väga raske südamega kasutasin siiski ja lootsin, et see lahendab probleemi.
Aga see juba järgmises postituses.

Tänan piltide eest: Apollo Maailm, Porokoer Säde , lähedased sõbrad :)

No Comments

Post a Comment