Arg-agressiivse koeraomaniku jalutuskäigud

ebakindel koer
Vajuta pildile, et näha pilti suuremalt

Originaal: Kris Glover and Anna (pets in practice team)

See kirjake on mõeldud kõigile, kel on kodus tore, sõbralik, sotsialiseeritud, korras närvikavaga koer, kes armastab kõike ja kõiki ning soovib olla sõber kõigi koerte ning inimestega ümberringi.

Meie, argade ning koer-koer agressiivsete koerte omanikud tahaksime paluda Teilt paar minutit, et loeksite selle teksti läbi ning ehk aitaks see mõista mis tähendab meie jaoks koeraga jalutamine.

*Koeraomanikule, kes ütles meile „mu koer on sõbralik ning tahab ainult tere öelda“ samal ajal kui tema koer jooksis otsejoones meie poole: see tõesti ei loe, kui sõbralik Teie koer on. Meie omad ei ole. Meie koerad on täiesti shokis teiste koerte lähedalolust (sest neid on mitmeid kordi rünnatud/ei ole kutsikana sotsialiseeritud ja ei ole kunagi õppinud õigesti suhtlema/koer on loomult arg ja umbusklik) olenemata, kui sõbralikud võivad olla teise koera kavatsused. Kui selline tore ja rõõmus koer jõuab meie koerteni, meie koerad kohe kindlasti reageerivad ning kokkupuuted eskaleeruvad kaklusteks. Vahet ei ole, kui palju Me üritame seda sel hetkel takistada, kaitstes nii oma, kui ka võõrast koera. Ning see olukord rikub kogu raske töö, mida me oleme päev päeva haaval teinud, rehabiliteerides oma koeri ning õpetades, et nad ei pea reageerima sest oht puudub. See saab olema ka väga halb kogemus väga sõbralikule koerale, ning ka tema arvamus koertest võib muutuda kardinaalselt. Jah, noortele ning sõbralikele, alles õppivatele koertele on vahel kasulik, kui teine koer „ütleb“ et aitab, tõmba tagasi, see on rahulike loomade omavaheline loomulik õppimisprotsess. Aga stabiilne ja suhtlev koer ning arg-agressiivne koer on kaks täiesti erinevat koera. Mitte kellegi – ei koertel, ega omanikel ei ole sellisest situatsioonist kasu, nii et palun mõistke, kui palume koera kontrolli alla saada et lahkuda ning teistele sõbralikele mänguruumi jätta.

*Koeraomanikule, kes põrnitses meid vihaselt, kui viisakalt palusime koera ära kutsuda – me ausõna ei soovinud olla ebaviisakad ei Teie ega Teie koera vastu. Me proovisime ainult kaitsta oma koeri, kindlustamaks et tema käitumisoskuste korrigeerimise protsess oleks edukas ning eelkõige palusin ma seda ka Teie oma koera huvides. Saada rõõmsa tervituse vastuseks lõrinat ning halvimal juhul hambad turja, ei ole selline kogemus, mida ka Teie oma koera kogemustepagasisse tahaksite ning me anname endast parima, et me mõlemad suudaksime sellised situatsioonid ära hoida.

*Koeraomanikule, kes teatas, et temal on õigus oma koeral lasta joosta lahtiselt ning tutvuda teiste koertega vaidleksime vastu, et kartlik koerpäris nii see ei ole. Teie koer peab olema kontrolli all – rihmastatuna või kuulama eranditult iga käsku sest muul juhul, ei suuda Te garanteerida, et Teie koer ei jookse teiste koerte juurde, inimeste ja laste juurde. Jah, on ka inimesi kes ei vaimustu nende poole jooksvast koerast ning ka jalgratturid ja tervisejooksjad sooviksid pigem ilma koeraga kokkupuuteid omamata oma teed minna. Ning lisaks tasuks meeles pidada et mõni koer ei ole rihma otsas ainult agressiivsuse tõttu vaid on näiteks haige või taastumas operatsioonist jne. Ning lisaks võib ilmuda lahtise koera teele ka teenistuskoer, kes peab andma endast kõik, et tema inimene jõuaks turvaliselt ühest kohast teise. Nii et kui näete tulemas koeraomanikku rihmastatud koeraga, olge kindlad, et ka Teie koer on kontrolli all ning ärge lubage joosta vastutuleva koera juurde enne, kui teise koera omanik on selleks loa andnud. Rihmastatud koerte omanikud peaksid samuti tähelepanu pöörama teise rihmastatud koera omanikule ning enne lähedale laskmist uurima, kas tohib. Koertel on raske kasutada rihmastatuna oma kehakeelt õigesti ning puudub igasugune võimalus eemalduda mittesobivuse korral ning sellisest süütust olukorrast võib samuti välja kasvada tüli. Eriti, kui rihmad lähevad omavahel sassi ning koerad on veel eriti lähestikku, tundes „seotust“ – ei tasu riskida.

*Koeraomanikule, kes teatas et selliste agressiivsete koertega ei tohikski jalutada: Kuidas me pakuksime neile eluks vajalikku? Me ei jaluta kunagi kohtades, kus jooksevad lapsed, ei käi koerte matkaradadel. Ei käi õhtuti kõige magusamal ajal väljas, kus töölt tulnud inimesed teevad jalutuskäike koertega ja valime hoolikalt tänavaid ning teid, kus liikuda. Me heameelega lahkume, nähes Teid sõbraliku koeraga tulemas sest siis saate Teie mõnusalt omavahel aega veeta. Vahel vaatleme kaugusest koeri, et harjutada oma närvipundart harjuma koerte lähedaloluga aga me ei sea kedagi ohtu, sest me ei soovi negatiivseid kogemusi. Ainuke mida vajame, on veidi mõistmist ning ruumi, et saaksime ohutult Teist mööduda ilma, et ka meie koer endast välja läheks. Palun, võimaldage meile see minut ning pange seniks oma koer rihma otsa (kui Teie koer on rihmas, saame meie Teile selja vajadusel pöörata ning tegeleda oma koera tähelepanu hoidmisega ilma, et ka meie kehakeel ebakindlust väljendaks koerale)

* Ning lõpuks imearmsatele ja toredatele koeraomanikele, kes kutsuvad oma koera meie pärast enda kõrvale ning panevad korra rihma, kuniks me möödume ning üritame tegeleda oma koera keskendumisega meile niipalju kui võimalik. Aitäh mõistmast ning mitte meid vastikusega põrnitsemast. Me anname endast parima, et oma koera elu paremaks muuta. Veedame loendamatuid tunde vaadates koeri distantsilt, järgides käitumist modelleerivaid programme, saavutades pisikesi edusamme ning vahel ka kurvastades tagasilöökide üle. See ei ole kerge ning vahel on tunne, et annaks kõik, et koer hakkaks ometi normaalseks! Nagu teised koerad! Aga elu ei ole alati nii kerge ja etteaimatav. Me armastame oma koeri ja tahame neile parimat. Proovime neid igati aidata. Täname ka Teid, kui meid aitate!

 

Lisalugemist: DINOS e. Dogs In Need Of Space

Mida “EI” tegelikult koerale tähendab

karjub koera peale
Pilt Nicole Wilde’i blogist

Originaaltekst: Nicole Wilde
Artikkel 23.10.2014  Huffington Post’is

Artikkel on tõlgitud Nicole Wilde’i kirjaliku loa alusel.

Möödunud nädalavahetusel vaatasime abikaasaga filmi “Whiplash” ( Film on 2014 aastal valminud ning lisainfot leiab IMDb lehelt * )

Filmi keskmes on teismeline muusikakooli õpilane, kelle õpetajaks on ….oh ma tegelikult ei saa neid sõnu välja öelda, mis kõige paremini teda kirjeldaksid.
Ühel hetkel palub õpetaja õpilasel (trummaril) mängida jupikene õpitavast tükist, mida on klassiga õpitud.
“See ei ole minu tempo!!” karjub õpetaja. Õpilane proovib uuesti. “Ei ole õige tempo” torkab õpetaja taaskord pahaselt.  Ja nii edasi ja nii edasi. Peale lugematuid kordi uuesti alustamist on näha juba poisi kätel verd aga despoodist  õpetaja jätkab karjumist ühe ning sama monotoonse lausega ise olles juba näost punaseks värvunud.

Mis on sellel kõigel pistmist koertega? Mõelge selle peale kuidas õpetaja õpilasega suhtleb, etteheiteid teeb, monotoonselt noomib.
Kas “See ei ole minu tempo” annab mingitki konkreetset informatsiooni õpilasele?
Jah, selle informatsiooni annab, et midagi on väga valesti ning tulemus erineb soovitust kardinaalselt aga selles lauses ei ole mitte midagi sellist, mille alusel töötada edasi.
Isegi kui õpetaja oleks röökinud “Kiiremini” või et ” Liiga kuradi aeglane!” oleks andnud see õpilasele vähemalt mingigi vihje selle kohta, mida tuleks teha.
Ja siiski, palju koeraomanikke karjub oma koerale “EI” pidevalt. Muidugi, koer lõpetab oma tegevuse selle ühesilbilise, terava sõna peale kuid kas see ütleb koerale, mida temast oodatakse? Mida ta peaks tegema konkreetse tegevuse asemel? Ei.

Võtame näiteks koera kes närib midagi, mida närida ei tohi. Omanik röögatab “Ei” ning koer lõpetab koheselt tegevuse, olles ehmatunud ootamatu heli peale (ning oletame, et omanik, olles tulemusega rahul, liigub edasi**) Peale ehmatusest üle saamist jätkab koer keelatud eseme närimist.
AGA KUI oleks olnud koer hoopiski saanud käsu “jäta” Eeldades, et koerale on õpetatud “jäta” käsku kui sõna, mis tähendaks koerale et ta peab keelatud eseme lahti laskma ning sellest eemalduma.
“Jäta” on niiöelda suunav noomitus (ainult eeldusel, et jäta on selgeks õpetatud koerale!) ning “EI” on “Ei ole minu tempo” stiilis, mis jätab koera imestama selle üle et mida ta täpsemalt nüüd valesti tegi ning inimese jaoks valesti käitumise kordumine on oluliselt suurema tõenäosusega.

Üks abistav harjutus, mida olen oma klientidega teinud on selline et palun klientidel tõmmata veritikaaljoone keset valget paberit.
Vasakule poole palun kirjutada nimekirja käitumise osadest, mida klient sooviks, et koer lõpetab. Number üks võiks olla näiteks uksel külaliste peale hüppamine, teisena rihmastatuna tirimine ning kolmandana näiteks toidulaua ääres “kerjamine”
Paremale poolele palun märkida tegevused, mida koer peaks tegema nende ebasoovitavate käitumiste asemel. Näiteks esimese puhul võiks uksekellast endast juba saada käsk, et koer läheb oma kohale lamama. teise puhul võiks kirja panna lihtsalt et koer käib kõrval ning kolmas probleem võiks olla lahendatud kas oma kohale minekuga või siis köögiõprandal lamamisega.

Proovida arvestatavalt selgeks teha mida me sooviksime et koerad tegelikult teeksid (selle asemel et lihtsalt pettunult “EI” röögatada), vajab küll rohkem läbimõtlemist ning leidlikkust aga see sisaldab koera jaoks oluliselt rohkem informatsiooni, mida me temalt ootame. Informatsiooni, mida koer ka päriselt saab kasutada.
Pikemas perspektiivis –  andes mõnusalt käskluseid, mida me sooviksime et koer teeks, lahendab probleemid oluliselt efektiivsemalt ning tekitab kõikidele osapooltele oluliselt vähem stressi. Ja see ongi õige tempo.

* tõlkija märkus
** tõlkija märkus

Lehed , mis on olnud abiks

Kahjuks pean tõdema, et Eestis on liikvel veel vähe huvitavat ning teaduslikku infot koera treenimise ja õpetamise kohta. Nimekiri välismaistest saitidest koos kahe supertoreda eesti saidiga. (minu blogipostitus aastast 2014)
Mina võlgnen kogu oma tänu järgmistele lehtedele:

Fearful Dogs internetis ning Facebookis on neil ka grupp Fearful dogs Facebook group

arg koer

 

 

 

 

Care For Reactive Dogs  ning nende Facebooki grupp on Reactive Dogs Facebook Group

arg agressiivne koer

 

 

 

 

Kikopup aka Dogmantics Dog Training –  nende treeningute manifest on isegi eesti keeles : Progressiivse kinnistamise treeningu manifest  ja kindlasti klikkertreeningu  pärlina Youtube kanal Kikopup Youtube

koera koolitamine

 

 

 

Lisaks on üks tore tegelane nimega Zak George, kelle Facebook on Zak George FB   ning Youtube’i kanal Zak George Training rEvolution Youtube
Ainsa miinusena võiks välja tuua et kasutatakse liiga palju reklaami.

positiivne koera koolitamine

 

 

 

 

 

Awesome Dogs Blog   on väga asjalik ning positiivne (teaduslikul põhinev ning lahti seletatud) blogi. Koera koolitamisel tuleks alati uurida, miks just miski nii või naa toimib ja mis on teaduslikud tagamaad erinevate koolitusvõtete taga.

koera koolitamine
Samuti on seda ka Eileen and Dogs ning minu hetkelemmiku tiitel läheb Silas’ele blogist My Imperfect Dog . Seal on näha ja lugeda, kui empaatiline ning mõnus võib olla inimese-koera suhe.

koera koolitamine
Eileen and dogs

 

koera treenimine
My imperfect dog

 
Ja ei saa muidugi jätta mainimata Victoria Stilwell’i , Karen Pryor’it , varalahkunud Dr. Sophia Yin’i , Jean Donaldson’i  , Patricia McConnell’iDenise Fenzi’t , Sonya Bevan’it. Kui palju teadusel põhinevaid uurimusi, koolitussoovitusi, treeningute näiteid, õpetusi ja huvitavat lugemismaterjali!

koerateemaline raamat

Head blogid / very good blogs

Mina lähen taaskord puhkama kaheks nädalaks ja plaanin puhkuse ajal mängida Kieferiga Susan Garretti Recallers mänge ja süveneda Get Focused õppesse.

Ja lugeda blogisid ning harivaid lehekülgi

Ma ei hakka panema blogisid tähestikulisse järjekorda ega ka paremusjärjestust ei tasu otsida. Kõik on ühtviisi head ja harivad!

Denise Fenzi, Fenzi Dog Sports Academy  http://denisefenzi.com/    denisefenzipetdogs.com

1. http://www.paws4u.com
2. http://paws4udogs.wordpress.com
3. http://www.kindredcompanions.com/for-the-love-of-dog/
4. http://eileenanddogs.com/
5. http://smartdoguniversity.com
6. http://www.clickerdogs.com/perfectrecall.htm
7. https://wildewmn.wordpress.com/
8. http://www.patriciamcconnell.com/theotherendoftheleash/
9. http://doyoubelieveindog.blogspot.com/
10. www.caninenation.ca
11. http://www.kgc-d.com
12. http://thedogsnobs.com/
13. https://positively.com/
14. http://ohmydogblog.com
15. http://nancytanner.com/
16. https://www.facebook.com/PetsinPractise?hc_location=ufi
17. https://rogerabrantes.wordpress.com/
18. https://kaylaurence.wordpress.com/
19. http://3lostdogs.com/
20. http://www.rewardingbehaviors.com
21. http://www.dogcharming.com.au/blog
22. dogmantics.com
23. http://www.consciouscompanion.com/
24. https://awesomedogs.wordpress.com/
25. www.stalecheerios.com
26. http://exercisefinished.blogspot.com/?m=1
27. http://www.pamdennison.com
28. Fearfuldogs.com
29. http://naughtydogge.com/blog-all
30. http://www.puppyleaks.com
31. http://clicktreat.blogspot.com/
Eestis ei ole pet blogging veel võtnud suuri mastaape, kuid siiski on ka meie endi hulgas silmapaistvaid ning väga asjalikke blogijaid ning supertublisid koeraomanikke. Toon välja mõned, kelle blogi jälgin:

1. http://juliategemised.blogspot.com/
2. https://briskmind.wordpress.com
3. https://heakoer.wordpress.com/
4. http://diivanihuskyd.weebly.com/uudised
5. https://porokoerad.wordpress.com/

Kas need blogid on teile tuttavad? Leidsite uue lugemisloendisse? Oskate lugemisloendisse veel soovitada? Jään ootama vahvaid soovitusi ja kommentaare :)

Counterconditioning ja desensitization

vastutingimine tuimestamine
Vajutage pildile, et pilti näha suuremalt

Originaalartikkel: Counterconditioning and desensitization
Tõlgitud Animal Humane Society kirjaliku loa alusel

Eestikeelsed vasted vastutingimine ja tuimestamine.
Tõlgendada võiks veel järk-järgult harjutamine/kohandamine (counterconditioning) ning tundlikkuse/reaktiivsuse (desensitization) vähendamine. Inglise keeles kohtab tavaliselt lühendeid CC ja DS
Need on positiivse treeningu (Positive Reinforcement +R ) alustalad

Neid kahte tehnikat on soovitatav kasutada (ning kasutatakse väga tihti), et muuta koerte (probleem-)käitumist, mis on inimühiskonnas ja inimestele vastuvõetamatud.
Tehnikaid rakendatakse ilma negatiivsete treeningvahenditeta ning inimesepoolse negatiivse käitumiseta. Treenija (olgu see siis ainult koeraomanik või ka treener) on looma suhtes empaatiavõimeline, heatahtlik, julgustav ja kiitev.

Counterconditioning on koerale sobiva käitumisviisi esiletoomine ning õpetamine(võib öelda ka treenimine), mis on vastand sellele käitumisviisile, mida koer praegu harrastab.
Näide: Koer ei salli silmaotsastki kirjakandjat ning soovib teda hammustada. Aga mina saan õpetada koerale läbi hea käitumise premeerimise, et kirjakandja on lahe tegelane. Pikema õppetöö käigus peaks jõudma ükspäev olukorrani, kus koera jaoks tähendab kirjakandja midagi head ning edaspidi ei saa koer käituda korraga kahtemoodi – soovida hammustada ning tervitada rõõmsalt, oodates midagi head.
Ehk siis counterconditioning’i lõpptulemusena peaks koer oskama valida käitumise, mis on sobilik ning tasub ära.

Desensitization ehk reaktiivsuse vähendamine on järk-järgult koerale ärriti näitamine nii, et koer ei jõua minna üle piiri ning käituda viisil, mis ei ole sobiv. Lõpptulemuseks võiks lugeda seda, et koer jääb neutraalsele seisukohale ärriti suhtes ning vaatab ootavalt otsa oma peremehele selle asemel, et hakata haukuma, rebima, urisema jne.

Mina võtan kõige lihtsama näitena koera agressiivsuse teiste koerte suhtes. Aga reaktiivsuse võib esile kutsuda absoluutselt kõik – linnud, loomad, lapsed, inimesed, mootorrattad, autod – misiganes! Kõik oleneb konkreetsest lemmikust. Meie suur probleem on vähese sotsialiseerimatuse tulemusel arg-agressiivne käitumine rihmastatuna teiste koerte suhtes. Rihmastamata ma ei oska öelda, sest rihmastamata me ringi ei käi.

Kui koer ärritub väga kergesti mingi ärriti peale ning koheselt on käes ebasoovitav käitumine- haukumine, rebimine, “hüsteeritsemine”, siis on uute käitumismallide kinnistamine pikk ja aeganõudev protsess. Varuma peab kindlasti kannatust, sest tulemused ei tule üleöö.

Ehk kui koer reageerib teise koera peale hüsteeriliselt ja ägedalt, tuleb alustada desensitization – protsessiga väga pika vahemaa pealt ning ülilühikese aja jooksul.
Näiteks koer reageerib teise koera peale 50 m pealt, siis tasub alustada sellisest kaugusest, kus koer veel ei reageeri. Olgu selleks kasvõi 100m.
Minu Kiefer reageerib koheselt, kui koer on meiega samal teepoolel. Kui koer on üle tee, siis suudab ta koondada oma tähelepanu minule ning söömisele.
Protsess iseenesest peaks olema lihtne – koer ilmub kauguses, maius, maius, maius. Koer kaob mõne sekundiga – lõppeb maiuste toitmine.Nii kordub protsess vaikselt vahemaad lühendades ning võõra koera silmapiiril viibimise aja pikenedes. Paberil lihtne, reaalsus on hoopiski midagi muud. Protsessi ajal ei tohi tekkida reaktsiooni, millest soovime vabaneda.
Juhul, kui reaktsioon tekib, on edasi liigutud liiga kiiresti ning tuleb võtta samm või paar tagasi punkti, kus veel reaktsiooni ei olnud ning jätkata sel astmel treenimist.
Seetõttu olekski hea kui on olemas treeningplaan, mille alusel on alati näha vahemaad, ajad, maiuste intensiivsus, käitumine jne.
Nii oskab teha õigeid otsuseid, kas liikuda edasi või kui tuleb tõmmata tagasi, siis saab hinnata, kuipalju tagasi. Meeles pidada ei ole mõtet, kuna inimaju suudab olukordi väga hästi “moonutada” ning aus tervikpilt puuduks.

Neid kahte tehnikat samaaegselt teostades, saab järk-järgult ning inimlikult õpetada koerale aktsepteeritavat käitumist ärritit nähes, mis senini vallandas probleemkäitumise.
Kõige tihedamini kasutatakse neid tehnikaid kartlike ning agressiivsete loomade puhul.

CC/DS tuleb rakendada väga süstemaatiliselt ning läbimõeldult. Kui ärritid lisanduvad liiga kiiresti või liiga sagedaselt, ei ole see tehnika mitte ainult ebaefektiivne vaid võib kutsuda esile hoopis vastupidiseid tulemusi ning teha probleemi ainult hullemaks.
Treeningplaani rakendamine vajab korralikku läbimõtlemist ning planeerimist.
Treeningkoha valimine samuti. Sest ka minu kodukohas liigub palju koerajalutajaid ning alati ei ole käepärast võtta tuttavaid, kes viitsiksid igapäevaselt samm-sammu haaval koos meiega töötada.

1. Määrata lähtepunkt.
Ideaalmaailmas oleks käitumise modifitseerimise programm nii läbimõeldud ning pisikesteks sammudeks hakitud, et probleemkäitumine treenimise ajal kunagi ei ilmne
Ehk siis kõiki ärriteid peaks saama loomale tutvustada nii madalalt tasemelt alustades, et loom ei reageeri nendele üldse. Näitena jälle:  koer reageerib teisele koera peale agressiivselt 50 meetri kauguselt, alustuspunkt peaks olema oluliselt kaugemal kui 50m.
Selleks et DS/CC meetod töötaks, ei tohiks panna oma looma kunagi situatsiooni, kus probleemkäitumine ilmneb.

2. Määrake kindlaks loomad, isikud, olukorrad, kaugused, mis kutsuvad esile probleemkäitumise. Näide internetist:
– kas loom kardab rohkem täiskasvanuid või lapsi?
– kas loom kardab rohkem mehi või naisi?
– kas ta kardab mõnda tuttavat või täiesti võõrast inimest?
– kas ta kardab pigem kiiresti või aeglaselt liikuvat inimest?
– kas on mõni koht, kus ta kardab rohkem? Näiteks mõni tubadest või hoopiski õues?
– kas ta kardab rohkem isikut, kes pöörab tähelepanu temale või isikut kes on tasa?
– kas ta kardab pigem istuvat või seisvat isikut?

Ehk siis tuleks arvestada kõiki tegureid – lähedus, kaugus, liikumine, helid jne jne. Ning need küsimused tuleks iga probleemkäitumist vallandava teguri kohta eraldi välja kirjutada nii detailselt kui võimalik.

Kui nendele küsimustele on vastused leitud, saab teha vajalikud ümberkorraldused nii, et vähendada tõenäoliste probleemkäitumiste avaldumise riski. Nagu näiteks treenida ainult toas, ainult oma hoovis, mõnel kindlal tänaval, väljakul jne jne.

4. Treeningut tuleb alustada alati sellise ärritiga, mis tõenäoliselt ei tekita probleemkäitumist. Tasa ning targu jõuab edasi liikuda raskemate juurde. Juhul, kui tekib probleemkäitumine, alustada taas kohast kus veel probleemkäitumist ei olnud.
Kui näiteks probleemi analüüsi tulemusena oleme teada saanud, et probleemkäitumise vallandab kiiresti liikuv naisterahvas ning kiirelt liikuv poisslaps, siis tuleks alustada näiteks nii (kergemast kõige raskemani):
– treenida läbi olukord aeglaselt läheneva naisterahvaga
– harjutada aeglaselt läheneva poisslapsega
– harjutada kiirelt läheneva naisterahvaga
– harjutada kiirelt läheneva poisslapsega (lapsed on alati loomadele veidi raskemad taluda oma väleduse ning kilava hääle tõttu)

5. Soovitav oleks muuta ka viise, kuidas tutvustada loomale erinevaid ärriteid. Kui loom kardab fööni, tuleks kindlasti ühe variandina pakkuda tutvumist nii, et lülitad fööni sisse ning enne reaktsiooni tekkimist välja. Samamoodi tuleks fööni käivitada erinevates tubades, valjemini ja vaiksemini jne. Aga proovida tabada momendid nii, et föön lülitub enne reaktsiooni tekkimist välja. Ning muidugi kui probleemkäitumine ei jõudnud tekkida, tekitada maiusega või vahva mänguga hea tagasiside.

6. Võrdsusta iga ärritiga kohtumine positiivse tagajärjega niikaua, kuni probleemkäitumist enam ei esine.
Sellistes olukordades tuleb loomale pakkuda alati midagi head, et tekiks seos – ärriti võrdub midagi head mitte midagi halba.
Niimoodi hakkavad esile tulema probleemkäitumisele alternatiivsed käitumised nagu rahulikkus ja sõbralikkus hirmu ja agressiivsuse asemel.
Stiimul muidugi sellise käitumise esilekutsumiseks peab olema väga hinnaline ning hirmust ja agressioonist tugevam.
Valik positiivseteks stiimuliteks on olenevalt loomast kas toit, maiused, lemmikmänguasjad või sotsiaalsed kinnitid nagu silitamine, sügamine,tähelepanu ja kiitus.
Kui kasutada toitu (see on peaaegu alati kindla peale minek) siis peab olema toit “high-valued” ehk eriti ihaldatav ning mitte igapäevane (juust, kanapugu, kanasüdamed, hakkliha) ja pigem erakordne.
Toit peaks olema lõigatud pisikesteks tükikesteks, et kiiresti ei tekiks küllastuvust ja täiskõhutunnet ning jääks alles soov saada veel ja veel seda head palakest.
Soovituslik on läbi katsetada, millised maiused oleks need eriti eriti õiged!

7. Ära liigu enne uuele ning raskemale tasemele, kui sa ei ole 100% kindel et Su loom käitub madala intensiivsusega treeningul igas olukorras õigesti.
Tavaliselt tahetakse kiiresti edasi liikuda või vähemalt ennustada aega, kui kaua võtab aega ühest treeningetapist edasiminek. See sõltub täielikult ainult loomast endast. Valmisolek keerukamateks situatsioonideks oleks reaalselt siis, kui koer juba ootab ärritit nähes, et “head asjad” hakkaksid juhtuma. Ehk siis ta peaks ärritit nähes vaatama sinu poole, et kus maius on või mänguasi. Mitte pingsalt jääma jälgima ärritit ning taaskord probleemkäitumist rakendama.

8. Ära raskenda kõiki probleemkäitumisi vallandavaid tegureid korraga.
Ülevaltoodud näites oli kirjas, et alustasime rahuliku liikumisega inimesega ning alles lõpuks jõudsime kiirelt läheneva poisslapseni. Ehk ei saa teha kahte asja korraga – suurendada liikumiskiirust ning kasutada selleks ka teist sorti inimest.

9. Liigu eesmärkide poole väga aeglaselt.
Enamasti öeldakse, et oh ma proovisin, kuid miski ei töödanud (jaa, mina olen ka öelnud lugematu arv kordi aga harjutamine teebki meistriks)
See variant ei töötagi siis, kui üritada eesmärkideni jõuda liiga kiiresti ning ei rakendata imepisikesi sammukesi ülivähesel määral lisanduvate ärrititega või ei ole kasutatud neid kõige kõige motiveerivamaid preemiaid.
Järk-järgult alternatiivkäitumiste õpetamine ning erinevatele ärritite peale reageerimise tundlikkuse vähendamine võtab väga kaua aega ning tuleb teha väga põhjalikult samm-sammu haaval. Kõik sammud peavad olema hoolikalt läbi mõeldud.
Selle asemel et oodata pingsalt hüppelisi muutuseid, märka iga pisematki edusammu.
Suureks abiks on kindlasti treeningpäeviku detailne pidamine.

Lõpetuseks mõnevõrra lihtsustatud DS/CC plaan (kindlasti peaks olema reaalses elus plaan veel detailsem) selleks, et oleks aimu, kuidas töö võiks toimida. Näitena internetist võtan koera, kes näitab üles kartusest tingitud agressiivsust meesterahvaste vastu.

1. Määra ära probleemkäitumise ilmnemise punkt. Näiteks meesterahvas seisab 10m kaugemal ning soovib astuda lähemale käsi ette sirutatuna et silitada koera.
2. Alusta treenimist kaugusest mis on koera jaoks veel aktsepteeritav (ntks 15-20m) ning koer ei muutu ei araks, ei agressiivseks. Meesterahvas peaks olema neutraalses asendis, mis ei ärritaks koera ning meesterahvas ei pööra koerale tähelepanu.
3. Julgusta koera valima endale kindel mugav asend või tegevus (istu, jaluta, seisa)
4. Paku koerale maiuspala/mänguasi, et tekiks ootusärev, huvitatud ning mittekartlik seisund.
5. Omalt poolt paku koerale rõõmsat kehakeelt, mahedal toonil kiitusi ning kasvõi muud juttu, peaasi, et koer näeb et sina oled ise ka samal ajal rahulik ja õnnelik
6.Korda sama situatsiooni ning teguviisi mitmeid-mitmeid kordi enne, kui viid raskustaseme kõrgemaks
7. Palu meesterahval seista 10 meetri peale ning teha käega õrnalt selline liigutus nagu tahaks koera paitada
8. Anna taas koerale maiust või mänguasja ning palju kiituseid julge ning mitteagressivse käitumise eest. Korda samamoodi mitmeid kordi lühikesi treeningsessioone.
9. Korda ülesandeid täpselt niikaua, kui koer hakkab automaatselt seostama viipava käega meest mänguasjade või maiusega.
10. Väga aeglaselt vähenda vahemaad meesterahva ja koera vahel, lisades meesterahva käeliigutust täpselt nii aeglaselt ja märgatavalt, et koeral ei tekiks uuesti arg-agressiivset reaktsiooni.
Kindlasti võib vaja minna erinevate inimestega sama harjutuse kordamisi (ei ole välitsatud, et sadu ja sadu)
Uut sammu kindlasti ei tohiks teha enne, kui koer on seostanud enda jaoks ärritava olukorra preemiaga ning reageerib ka vastavalt.

Kannatlikku meelt ning rohkelt vahvaid koosveedetud momente! Sihikindlus viib võiduka lõpuni!

Sue McCabe “Teismelised koerad”

Üks mõtlemapanev ning heade soovitustega artikkel.koer närib

Usun, et väga paljudele tuleb tuttav ette, et nunnust kutsikast sirgunud teismeline koer on ilma algkoolituseta täiesti peavaluks tervele perele ja ühiskonnale.
Mul on väga kahju, et ma ei näinud sellist artiklit siis, kui mul endal oli selline olukord, see oleks säästnud mind nii paljust.
Kui lõpuks on käes momendid kus koer ei kuula sõna, närib ning ajab asju omasoodu, antakse tavaliselt koer ära või “unustatakse” aianurka keti otsa. Korteris elades käiakse  paar korda päevas pissil, sest koer käitub täiesti metsikult ning kes see ikka metslasega tegeleda soovib.
Ma ei lakka kunagi korrutamast, kui tähtis on oma lemmiklooma õpetamine (olles ise sellesse ämbrisse astunud)
Vastuargument 1 on – koer peab ise aru saama. Ei, koer ei saa ise aru meie maailma reeglitest. Koer on loom ning inimene on inimene. Koer halvimal juhul lõpuks loobub oma peremeest tülitamast, teades et midagi head ja õpetlikku sealt tulemas ei ole.
Vastuargument 2 – aga ma ütlen talle EI ning siis ta lõpetab ebasobiva tegevuse – aga kas EI õpetab ka seda, mida teha tohib? Ei õpeta.
Vastuargument 3 – ma lükkan ta eemale/kasutan erinevaid atribuute/röögin/ignoreerin jne. Koer peaks olema inimese parim sõber. Kas Sa oma sõbraga käitud ka nii? Sellise käitumisega võib küll hetkeliselt ebasoovitava käitumise nullida, kuid algpõhjus jääb siiski alles (algpõhjuste leidmine ning väljakujunenud käitumismudelite muutmine on muidugi sama põnev kui murulible seemnest kasvamise pidev jälgimine)

Hoidke oma lemmikloomi, ärge unustage, et nad on loomad mitte robotid või karvased inimesed. Veetke nendega aega, mängige ning õpetage. Siis on neil teiega hea olla ja teil nendega samuti :)

Täispikk artikkel asub siin

Raamat: 12 jubedat treenimisviga

Just sellise pealkirjaga raamatu leidsin oma raamatuloendisse.

Originaalpealkiri on “12 terrible dog training mistakes owners make that ruin their dog’s behavior…and how to avoid them”. Raamatu autoriks on Suzanne Hetts koera koolitamise viga

Seni kuni leian aega raamatut korralikult läbi lugeda, võtsin omale sisututvustuse mõtlemiseks ning pean nentima, et nõustun autoriga täielikult.
Raamat puudutab ka alfa- ning karjajuhi teooriat.

Mõningad näited:
Praegu valitseb suures osas siiski arvamus, et koer ei tohi olla alfa ega ka karjajuht

.Dominantse koera määratleks  järgmised näitajad:
1. Koer ei tohi jalutuskäikudel kunagi sinust ette liikuda
Tegelikult koer lihtsalt liigub kiiremini, kui  inimene oma kahel jalal ning tema maailm asubki maa peal ning põõsaste-postide peal. Ehk siis koerte Facebook – kõik lõhnad ning muu on nii huvitav, et inimesega sammu pidada on piinav. Loomulikult ei tähenda see seda, et koera peremees peaks lendlema koera järgi kuniks too mööda põõsaid kihutab.
2. Koer ei tohi enne sind kunagi ustest väljuda
See ei ole võistlus. Koer on väliskeskkonnast mis on tema jaoks loomulikum, kui tuba niivõrd mõjutatud, et muidugi ta tahab sinna pääseda. See ei tähenda, et ta peremeest ei austa.
3. Koer ei söö kunagi enne peremerahvast.
See on juurdunud sisse arvamusest, et alfa sööb alati esimesena.Selline tegevusviis viitab otseselt sellele, et koer ja peremees võistlevad söögi pärast. Kui koer sööb näiteks kell 17 ja pere kell 18, ei teki küll kellelgi mingit võistlusmomenti. Lisaks ei tasu unustada, et perekoer on ka pereliige.
4.Koer ei tohi minna peremehe voodi või diivani peale
Sotsiaalsed loomad  magavad ka vabas looduses tihti üksteisele hästi tihedalt lähedal. See pigem näitab ühte rühma kuuluvust, mitte “alfatamist”.
5.Koeraga ei tohiks tirimismänge mängida
Tegu on mänguga, mitte võistlusega. Mäng nõuab koostööd mõlema osapoole poolt. Proovige – kui koer saab Teie käest mänguasja kätte, pakub ta seda teile tagasi, et mäng saaks jätkuda. Kus on domineerimine?
6.Kunagi ei tohiks tähelepanu pöörata, kui koer soovib mängida või silitusi. Kõike määrab peremees
Sellel väitel puudub igasugune põhi. Koertel on välja arenenud siiski loomale omane suhtlemisviis ning tegelik ülesanne sellise lause puhul on – kuidas õpetada koera küsima inimesele sobilikult, mida ta soovib.
Loomulikult, kui ta näkku haugub selleks et sa teda silitaksid, võib olla väga ebameeldiv, siis näiteks vaikselt sinu ette istudes ning silma vaadates saaks koer oma soovitud tähelepanu.
Lihtsalt ignoreerides ning pakkudes ainult inimesele sobival momendil üht pai, võib saada rikutud lõpuks teie usalduslik suhe. See võib viia lausa mängulisuse ja kontakti hääbumiseni

Neid kuute punkti vaadates ilma selgitusteta (vt tumeda kirja osa ainult) tekib küsimus, kas koer on tundetu robot? Kas kergem ei oleks võtta endale mängukoera või hoopis akvaariumikalad?

Aga juhul kui sa võtad koera, kui sotsiaalselt looma, tulles mõistlikult vastu tema vajadustele ning soovidele siis loomulikult ei tähenda see ka seda, et reeglid üldse puuduvad.
Vahel muretsetaksegi, kas üdini positiivne meetod ei võrdu pigem vabakasvatusega?
Ei, ei võrdu.

Koeral on siiski oma koht ja reeglid ning koer on õpetatud inimesega mängima ning suhtlema. Positiivsete meetoditega õpetatud koerad ei ole igal pool tüliks ega jalus. Nad on pigem enesekindlamad ning paremas psüühhilises seisus.

Mina võin oma koera puhul käsi südamel öelda – seni kuni ma ei osanud temaga tegeleda ning teda õpetada ning lihtsaim lahendus tundus alfateooria – ignoreeri ja suru maha, seni oli ka koer apaatne.
Praegu, kui arvestan ka tema loomsete soovide ning tunnetega, on ta õppinud mängima ning suhtlema.
Ning tema puhul – kui ta mulle silma vaatab pikalt, ei ole tegu küll mitte grammigi dominantsusega vaid pigem tema “loeb” mind ja mina “loen” teda. Ja me suhtleme.

Minu  arvamus ei ole muidugi ainus õige maailmas, kuid ehk see arvamus annab võimaluse ka teistel korra mõelda et tegelikult on maailmas olemas ka teisi viise kuidas looma endale kuuletuma panna kui shokirihmad, ogarihmad, allasurumine, tõukamine jne. Kas te suhtleksite teise inimesega samal viisil? Tõugates, elektrishokki andes jne?

Koer on tegelikult kannatlik loom, ta õnneks kannatab enamuse “teooriaid” ning meetodeid ära vaikides, sest ta armastab oma peremeest (mõistmata vahel, miks temaga nii tehakse). Mõelge nüüd ise – kui koer oleks sama dominantne ning nõudlik ja negatiivsete kommetega, oleks te ammu lõhki rebitud. Koer on väga tugev ja hambad võimsad. Ta ei kasuta neid austusest inimese vastu.

Lisan siia lõppu mõned lingid:
Eestikeelne manifest
Karjajuhi teooriast

Ning lõppu väike mõttepildike :)

neljajalgne sõber