Tellington TTouch intro workshop 19-20.01.2016

Kauaoodatud kursusel osalemise aeg jõudis kätte ja sai läbi nii kiiresti!
(Samas oli ka hea, et oli vaid kahepäevane kursus, sest teise päeva alguseks oli juba ajul raskusi võtta vastu veel ja veel uut informatsiooni)

Olen väga rahul, et otsustasin osaleda TTouch meetodit tutvustaval kursusel, mis toimus tänu Maarja Tali’le ( http://teraapiakoer.ee/). Tõesti Maarja, suur kummardus ja AITÄH, et oled toonud meieni uusi tehnikaid ja lugupeetud lektoreid.

Lektoriks oli: Wendela Bicker Caarten, Hispaania
http://www.happyanimales.com/

TTouch meetodiga saab tutvuda lähemalt veel:
http://ttouch.com/
http://ttouch.ca/

Kust tellida raamatuid EU saatmisega?
http://dogwise.com/
http://www.positiveanimalsolutions.com/dog_behaviour_and_training_books_s/1817.htm

Toimumise aeg oli 19 ja 20.01.2016. Esimene päev kestvuselt 8 tundi + tund lõunat ja teine päev 4 tundi (kokku 12 tundi)
Kohale oli tulnud väga palju toredaid inimesi, kellega mul oli hea meel tutvuda. Lahe oli ka vanu tuttavaid näha. Vahetasime paljude uute inimestega kontakte ning olen väga rõõmus, et leidsin nii vahvaid mõttekaaslasi.
Kaugeimad külalised olid koerajuhid Lätist ja aukülalisena osales Laura Kiiroja (Saksamaa) kes tegeleb naaatuke suuremate ja keerulisemate K9 tegelaste ehk huntidega (minu üheks uueks unistuseks jääb osaleda mõnel tema seminaril).

Kel võimalik, soovitan kindlasti osaleda järgnevatel TTouch kursustel Eestis, sest TTouch tehnika kui sellise kohta saab väga palju infot .
Tehnika on populaarne ja keskendub looma heaolule. Lektor on omal alal tasemel, muude küsimuste lahendamiseks on meil endil palju toredaid tegijaid, kellega nõu pidada.

Esimene päev oli väga intensiivne koeraga olijatele ja eriti koertele endile (kohapeal oli 11 koera)

Mina tõin enda jaoks kursuselt kaasa järgmised asjad

“balanced – leash” tehnika, mis saab edaspidi minu jaoks ilmselt abivahendiks kui on vaja eemalduda mõnest hädaolukorrast kiirbalanceleashelt ja koerale võimalikult vähim stressi tekitava viisiga.
Balanced leash’i saab teha iga rihmaga, parim on ca 2m rihm.
Kui koeral on paanika ja ta tirib üle mõistuse tugevasti, aitab balance-leash hoida pinget hoopis rinnakul, mitte kaelal. Rääkisime üldiselt, et kaelarihm + tiriv koer on väga halb kooslus, sest igasugused kaelavigastused (ei pruugi olla nähtavad) on kerged tulema. Ma olin nii rahul, et lektor võttis selle teemaks, sest ma olen tulihingeline trakside pooldaja juba seetõttu, et igasugune pinge kaelale võib äreval/reaktiivsel koeral pinged tõsta plahvatuseni +igasugune tõmbamine tekitab “opposition reflex’i” ehk kui koer ei tule vaba tahte alusel, ei ole ta mitte jäärapäine vaid reageerib pingele vastupidises suunas liikudes.
Kiefer loobus kaelarihmast 2015 aasta suvel ning lõdvas rihmas käima õppimise protsess vältas pea terve aasta.

koerale traksid

Lisaks õppisime tegema emergency-trakse, selleks võiks lihtsalt kaasas olla ca 4m nööri. Midagi uut neiudele käekotti? 😉

“Llama – touch” – õrn puudutus käeseljaga üle kartliku looma (kui loom ei talu puudutust üldse ja võib olla ohtlik, tasuks puutumist harjutada mõne abivahendiga)
Läbiv joon puudutustel, silitamistel ja masseerimisel oli “LESS IS MORE”  ehk kui Sa ei ole konkreetselt kindel, kuidas miski võib antud situatsioonis mõjuda, pigem puuduta vähem, kui rohkem.
Llama touch puudutust soovitas lektor võtta kui võõrale loomale lähenemise ABC’d. Ehk kui paljud inimesed “sukelduvad” looma karvadesse “Oi tere kutsukutsukutsu” siis õrna Lama touch’iga võiks kõigepealt küsida looma arvamust suhtlemisest ja puudutamisest.

“Zig-Zag touch” oli üks mõnusamaid ja ilmselt paljud loomaomanikud kasutavad silitusviisi juba alateadlikult.
Nüüd on rõõm teatadaTtouch zig zag et see silitusviis on just õige viis rahustada ärritunud looma (kui loom lubab!) ja aitab ka endal ziig-zaag raahuneda :)

Kõiki tehnikaid proovisime ka enda peal ja mulle jättis väga huvitava mulje “python-lift” kus liigutati käe- või jalanahka teatud intervalliga.

TTouch python liftsPeale liigutuste tsükli lõpetamist, oli kuidagi selline tunne, et lihas ja nahk on tundlikumad-teadlikumad. Ja see oligi asja mõte. Ka koeral aitab tuua antud tehnika rohkem teadlikkust jäsemetesse ja miks mitte ka kehale.

“Earwork” ehk kõrvade puudutamise-masseerimise tehnika oli ka väga huvitav aga igasuguse kõrva puudutamise juures tuleks eelnevalt veenduda, et koera kõrvad on 1000% korras. Jah, justnimelt tuhat protsenti.

TTouch ear work

Kõrvavalus koer võib rünnata (ja mitte hammustada vaid päris korralikult pureda) ilma igasuguse hoiatuse sest kõrvavalu on nende jaoks metsikult valus.

Meie jaoks ka, teate küll…

Kõrvade kohta üks huvitav fakt – mudides(kruttides kõrvu, tuleb väikelastel parem uni. Kõrvu iseendal peast eemale venitades (ei ole vaja tirida!) kaob unetunne.

Lisaks erinevatele tehnikatele uurisime mähiseid (kõige lihtsam kasutades elastikpaela)
Meile näidati ka thundershirt’i aga jäime siiski arvamusele, et kui juba arga koera on vaja mässida, võib thundershirti riietamine olla ilma eelneva korraliku positiivse seose loomiseta loomale liig ja anda vastupidist efekti.

TTouch half wrapMähiseid saime proovida ise ja katsetada ka loomadel. Mida ma ise tahan proovida, on jalgade tundlikkuse ja üleüldse jalgade olemasolu teadlikkuse tõstmiseks mähist.
Näiteks sidudes mähise enda reie ümber, hoides seda veidi ja eemaldades, oli reiel tükk aega tunne, et miski on ümber jala ja ma olin jalast rohkem teadlikum. I know, kõlab kummaliselt aga enam paremini ma seda sõnastada ei oska.
Mähised on mõeldud argade, ärevate, rahutute loomade rahustamiseks. Aga mähiseid kindlasti ei tohi hoida peal korraga kauem kui ca 15 minutit et ei tekiks mähisega harjumust. Nagu reie eksperiment tõestas, jätkub mähise mõju peale mähise eemaldamist.
Ilmselt küll hädajuhtudel kasutatakse mähiseid ka kauem (nagu beebidel sünnitusmajas, kes mähitakse turvaliselt sisse, et iseenda siputamisega mitte rohkem nuttu põhjustada)

Pisike näide mähiste proovimisest:

eesti ttouch kursus

Eraldi tooksin välja ühe suure AHA-momendi, mis inimese peal harjutades tuli nii hästi esile. Koer ju ei ütle kui midagi on ebasobivat.
Nimelt proovisime rihmatehnikat – kuidas on nõus koer( inimene) kaasa liikuma, kui ta rihmast tirid, jõnksutad, õiendad, jõllitad jne. Ja kuidas on koer nõus liikuma, kui sa hoiad rihma rahulikult ja libistad käsi rihmal, et koer hakkaks vaikselt kaasa liikuma. Lektor väitis, et libistamine toimib alati paremini. Aga kui minu kaaslane hakkas libistama rihma käes, siis minu reaktsioon oli “oot-oot, sa teed seda liiga äkiliselt, mul on ebamugav, ma ei taha tulla”

Ehk kui keegi annab mõne huvitava tehnika proovimiseks ja kui see ei tule välja, ära mitte löö käega vaid mõtle hoolega, kas sa seda õigesti rakendasid (vajadusel filmi, et hinnata).

Kui minu paariline hakkas õrnalt rihma enda suunas libistama, järgnesin ma talle heameelega.
Ja väga palju aitas asjale kaasa kui anti keha ja silmadega märku, kuhu on minek.

Seistes otse koera suunas ja vaadates talle otse silma (ise mõeldes et hakkate kohe liikuma teises suunas), on väga väike tõenäosus et ta tahaks liikuda teie poole, sest see on tema jaoks konfliktne olukord. Ja kohekohe tuleb ka enamasti tõlgendus et koer on pigem jäärapäine.

Ühesõnaga kursus oli meeletult informatiivne, lahe, intensiivne, mahukas (isegi ehk liiga palju infot ühe korraga) ja äge!

TTouch kursuse läbiv joon on  –  CHANGE YOUR MIND, CHANGE YOUR DOG

dogi
With great dane Gracie (EST)

Istu. Istu? Istu… ISTU! Istu paluuun…

Tuttav?  Mulle küll on

Eriti sage on kohe mõte et mis nüüd siis on??  Ei kuule – kordame. Põikpäine – kordame.
Ma olen olnud meeletult torssis tänu sellele et ma ütlen midagi ja koer ei kuule üldse või reageerib kuidagi teisiti. Kuigi ma ometi olen seda ju harjutanud ( ehk siis harjutanud enda meelest, vahel, natuke ja kindlasti mitte korralikult üldistanud)

Viimane näide meie argipäevast, kui võtsime käsile asendite kordamise – istun esikus toolil, ütlen Kieferile istu ja tema lamab! L A M A B!
Ja ega ta ju selle pärast ei lama et ta kohe meelega ei taha istuda. Miski on saanud antud pildi juures tema jaoks vaikivaks vihjeks, et ta peab lamama. Ta ei ole tobuke, mina olen kuskil mingi mäenuki ületamata jätnud.
Ei, ma ei karista teda selle eest et ta otsustab mitte istuda vaid võtan täitsa nullist ja katsun käsu kindlama vundamendi peale üles ehitada.

Näete, antud videos proovin kolme variatsiooni ja koer istub 100% kõigi kolme variandi puhul.
Andke andeks, proovin edaspidi filmida nii et minu rolli on ka rohkem näha. Miks ei ole originaalheli? Sest pere lobises taustal ja ma ei tunneks end mugavalt jagades seda kõike avalikult :)

Mis on selles videos ühine joon? Pilt on koera jaoks pea kogu aeg ühesugune. Käega juhendades ma küll istun aga see on juba kirjutamata reegel et kui nina läheb taevasse, läheb pepu maha.
Käemärki andes või sõnalist käsku öeldes ma seisan, näoga koera poole ja tema jaoks on käsuks kogu olukord, mitte ainult minu poolt antud inimlik signaal .

Vaadake seda varianti, kus ma olen seljaga koera poole ja ütlen “istu”. Selle asemel et tagumik maha potsatada, muudab ta antud heli (istu) kuuldes pildi enda jaoks õigeks ehk tuleb ja istub minu ette.

See tõestab väga selgelt, kui üheülbaliselt olen ma talle “istu” pildi maalinud ja kuidas minu jaburusi (halloo mis sa seisad seljaga mu poole!) kannatades proovib ta anda endast parima et  mind mõista.

Ja ega sellest ju ei piisa. Selle asemel, et võtta end kokku ja anda koerale käsklust nii et tema jaoks oleks pilt õige, hakkasin ma veel variante katsetama ja allolevast videost näete ise, mis sellest välja tuli :)

Kui ma pilti veidi õigemaks tema jaoks keerasin ehk põlvitasin, oli ta suuteline käemärgist minu soovi siiski välja lugema (mis omakorda tõestab et koerad loevad esimese asjana kehakeelt ja alles peale seda on tähtsuse järjekorras hääleline signaal)
No vaadake kui tubli ta on ja kui hästi ta mind mõistab :)

Ja siia lõppu veel üks variant mida ma tegelikult tahan vältida – korduskäsk.
Esimeses osas olen ma öelnud “istu” ja selle asemel on Kiefer lamama läinud ja ma viivu pärast kordasin oma soovi, mille peale Kiefer läks istuma.
Teises osas kasutasin ma kogemata klikki liiga vara, mõtlesin kuidas olukorda lahendada ja rakendasin põhimõtet “click for action feed in position” ehk kliki sai ta liikuma hakkamise eest (hoolimata et liikus valesse asendisse) aga maiuse sai sel hetkel, kui istumisasend oli saavutatud. Ja juhuu! Ma julgesin originaalhääle jätta videole haha 😀

Ja mis siis ikka, nüüd asun vigade paranduse kallale ehk käsu “istu” korralikult õppimise juurde :)

Esimene uue aasta väljakutse – 200 maiust ja käsk “istu”
Kui 200st maiusest jääb väheks ja Kiefer ei istu siis kui ma laman või olen seljaga tema poole, siis võtan uue 200 ja jätkan antud käsu õppimist seniks, kuni see on selge. Meil ei ole kuskile kiiret :)

koera istuma õpetamine
200 maiust

Kusjuures inimloomusele tundub see väga tüütu tegevus, sest inimene ei taha teps mitte tagasi minna ja otsast alustada vaid edasi liikuda ja see on normaalne tunne.
Minumeelest seepärast ongi just koera treenimises eriti raske, et kui öelda kellelegi et asi tuleb uuesti nullist üles ehitada, toimub kapseldumine ja “ah mida sa ka tead” suhtumine.

Alguses tuleks teha mitmeid korduseid – suuline istu – käeline istu – ja koer istub. Hiljem võin käelise juba vahelt ära kaotada. Ja kinnistada kordamööda nii käeliselt kui suuliselt.
Ja kui juhtub et koer eksib kolmel-neljal korral 10st, lõhun ülesande taaskord tagasi kergemaks et õnnestumisprotsent jääks 90-100% juurde.

Jah, see on raske. Meie jaoks inimlikult totaalselt arusaamatu.

Aga nagu mehed on marsilt, on koeradki totaalsed tulnukad, kelle jaoks ei ole kõik nii lihtne, loogiline ja selge.
Või kui tulnukas ei meeldi, siis pigem on tegu kaheaastase väikelapsega, kelle jaoks on maailm uus ja keda tuleb hoolikalt juhendada õigesti käituma, suunata, õpetada.
Ja koeral ei teki kunagi seda eufoorilist momenti “Oh yess, ma oskan eesti keelt!” Tema jaoks jääb “istu” helisignaaliks, mida kuuldes teeb ta toimingut.

Kui käsklus iseenesest on selge, hakkan õpetama juurde ka kestvust. Ja tasub meeles pidada et kui koer 30 sekundit istub, kui olen tema ees, siis ei tähenda see automaatselt et ta istub 30 sekundit kui olen temast kaugemal või liikumises.
Jaa! Antud pildil istub Kiefer paigal, kui olen temast kaugemal ja keskkond on raske. Miks?

koer istu
Sest tema jaoks on kinnistunud vaikimisi käsuks saanud kestvusistumisel fotoaparaat. Kui mina aparaadiga tegelemise olen lõpetanud, järgneb preemia.Nii me õpetame kusjuures iga päev vaikimisi midagi oma koerale aga seda kõike avastada annab alles põhjalikuma analüüsi puhul.

Ehk põhilised mis peaks selged olema  koeral on käsk kestvusel, distantsil ja segajate puhul (välismaa treenerid nimetavad seda 3 D’s ehk duration, distance and distraction) ja järjekord peaks õpetamisel olema – AJALINE, DISTANTS, SEGAJAD. Teises järjekorras saab kindlasti ka aga miks leiutada jalgratast, kui see on juba olemas.
Jah, ajalist õpetada on eriti igav minusugusel lühikeste närvidega ja kiirelt liikuval inimesel 😀
Ajalise puhul tasub kindlasti meeles pidada et kui koer läheb poosist välja enne aja lõppu, siis ei tasu järgmist sessi teha sama pika aja peale vaid alustada taas sekundhaaval ülesehitamist nullist.

Kindlasti tulen ma selle teema juurde veel tagasi, kui hakkan Sue Ailsby juhendamise all Training Levels’eid õppima. Seniks tegelen enda paika pandud plaani järgi ja annan varsti tagasisidet.

Lisalugemist:
http://eileenanddogs.com/2015/12/30/cues-duration-distance-distraction/
http://www.clickertraining.com/node/4881

Sue Ailsby Training Levels on tasuta saadaval SIIT

Premeerimise viiskümmend halli varjundit

koera maius
Victoria Stilwell Positively

Ehk õppetunde maiuste kohta elust enesest :)

Maiuste baasil treenimine on meeldiv ja positiivne viis õpetada koera ilma karistuseta, premeerides koera õigete käitumiste eest. Nii ilus ja lihtne eks?

Tegelikult on olukord maiustega hoopis keerulisem. Naerdakse küll, et mis neil positiivsete meetoditega treenijatel viga, topivad aina maiust koerale suhu ja viljelevad vabakasvatust (vabakasvatusest on muidugi asi kaugel aga see võiks olla mõne järgmise postituse teema).
Ma alguses arvasin et võtan Kieferile maiused ja mis see siis ära pole – ostad mingi eriti maitsva värgi ja kohe muutub nii käitumine kui õpisuutlikkus.

Ei, vot nii see küll ei läinud ega käinud.

Meie esimene kogemus maiusega oli siis, kui Kiefer oli ca aastane. Kuskilt oli minu kõrvu midagi premeerimiste kohta jõudnud ja võtsin õue kaasa toore, maitsva lihatüki. Minu arvates. Koer ei olnud nõus seda tänaval olles ära sööma. Sülitas välja ja nii see jäigi. Nojah…rumal tegelane, ise on süüdi kui pirtsutab. Ja sinna me maiusega proovimine jäigi.

hea koer
Leia, mis motiveerib Sinu koera ja kasuta seda ;)

Aeg läks edasi ja Kiefer kasvas ning eks me mingeid katseid vahelduva eduga ikka tegime. 2013 dets läksime koertekooli ja sinnna võtsin kaasa eriti kõrge väärtusega maiuseid nagu sõrnikud ja kala taignas ja viinereid. Läbi kõrge väärtusega maiuse Kiefer tegi tööd küll aga tekkis ka ootamatuid agressiivsussööste vahele. Mida maitsvam preemia, seda rohkem sain ma tema tähelepanu endal hoida ja seda ootamatumad olid ka  tema sööstud. Miks? Varsti räägin lähemalt.

Praeguseks võin ma väita kindlalt et kui koer ei võta maiust on koeral stress. Punkt. Isegi siis kui inimese jaoks ei tundu olevat mitte midagi erilist, on ümbritsevas see miski (olgu ta siis hirmutav või ärritav) et koer ei suuda süüa.
Kõik koerad söövad ja seetõttu on maiusepreemia üks mugavamaid premeerimisviise. Aga kui koer ei võta maiust, ei ole tegu ei pirtsutamise, snoobitsemise, ülbitsemise aga millegi muuga. Koer on mures, stressis ja/või ärritunud.

Kuna toit on tõesti esimene asi, mida loom mitte ainult ei taha vaid ka vajab elusolemiseks, on äärmiselt ebaloomulik kui koer keeldub toidust ja koheselt tuleks vaadata üle ümbritsev, vajadusel kontrollida tervist.
Aga praegu tahan ma siiski rääkida justnimelt toidust, mida kasutame preemiana.

Kui koer võtab toas näiteks lihamaiust ja õues mitte, siis on ta üle oma taluvusläve ja ümbritseval on tugevam ( võib ka olla hirmutav) mõju kui maiusel. Alati on võimalik võtta õue veel väärtuslikum maius kaasa (mida koer eeldatavasti siis võtab) Aga sellega maskeerime me juba probleemi ning koer õpib läbi maiuse söömise probleemi vältima. ja probleem ei lahene.

Näide: Meie kasutame teatud kohtades (tänavad, kus on palju agressiivseid aiakoeri, mõni ootamatult vastutulev koer jm) veisehakkliha, viinereid ja juustu et olukordi hallata aga Kiefer on täpselt niipalju üle taluvusläve, et ta küll sööb aga sööki rabab ning mure tema olekus ja kehakeeles on suur. Olukorrast möödudes ta küll juba rahuneb aga ilma kõrge väärtusega preemiata meil teatud kohti läbida ei ole võimalik. Osadest kohtadest oleme õnneks juba jagu saanud :)

On kohti, kus treenime kasutades kurgikoori (kaaluprobleem, sry Kiefer), tavalisi krõbinaid, õunatükikesi ja sellise väärtusega preemiaga ei saa me kunagi ilma probleemideta
läbida ülalmainitud probleemkohti.
Miks? Sest tegelikult me vaid haldame kõrge väärtusega maiusega probleemi, mitte ei laheda seda. Lahendamine käib muude “tööriistadega”.
Ja kui koer sööb, olles ise üle oma taluvusläve, ei ole see absoluutselt sobiv pinnas õppimiseks ja õpitu kinnistamiseks.

Ja peale selle tarkusetera ammutamist oma kursuse õpetajalt Amy Cook’ilt Ph. D.(Bio) olen ma õppinud nägema maiust preemianakoera premeerimine hoopis teistmoodi.

Peale selle et maius on superefektne (eriti kombineerituna klikkeriga) lahedate trikkide ja vajalike käitumiste õpetamiseks, on maius ka perfektne indikaator koera probleemide märkamiseks ja nende lahendamiseks.
Üks eriti väärtuslik maius senini on meil toores veisehakkliha. Seda mahub pihku palju ja on väga mugav peost koerale suhu “pigistada”. Sellega saame probleemideta mööduda raskusi tekitavatest kohtadest, teistest koertest ja see on isegi liiga intensiivne preemia, et sellega toas midagi õppida.

Meie maiuseväärtused läksid kunagi nii:

-veisehakkliha või muu eriti hästi tehtud kraam – 9-10 (vedas läbi igast olukorrast. Kasutasin nii õues kui toas)
-viinerid- pihvid 7-8 (oli raskusi stressirikkas kohas kontakti säilitamisega aga veel sõi. Kasutasin nii õues kui toas)
-leivad, juustud – 5-6 (stressirikkal momendil vedas alt, söömine katkes, kasutasin nii õues kui toas)
-erinevad treeninguks mõeldud loomapoodide maiused – 3-4 (toas veel jätkus niipalju väärtust et trikke teha aga õues oli väärtus juba olematu)
-Tema igapäevane koerakrõbin 1-2 (toas ok, kasutasin toitu mitte kaussi panemiseks vaid tubase käitumise modifitseerimiseks läbi õigete
valikute premeerimise. Õues sülitas välja)

Praegu on meie maiuseväärtused:
-värske liha ja veisehakkliha  – ei ole enam mitu kuud ostnud. Tegelen imepisikeste sammude haaval käitumismurede lahendamisega nii, et
me ei väldi probleemi aga oleme allapoole taluvusläve piiri, töötades läbi murekohti madala väärtusega preemiaga ja personaalse suhtlusega.
-viinerid-pihvid-leib-juust – on taskus kaasas selleks, et vajadusel ootamatust olukorrast ilma reaktsioonita väljuda.
-Krõbinad  – põhiline millega treenime nii toas kui õues. Jah, raskeid kohti me veel krõbinaga ei läbi aga Kieferi enesekindlus on niipalju
kasvanud et ta sööb õues krõbinaid ja mõnest eriti huvitavast ja veidi ärritavast olukorrast oleme ka pääsenud krõbina abil. Ca pool aastat tagasi ma sellest
veel ei unistanud (ja olgem ausad ma seda kõike veel ei teadnudki ja õppisin alles august 2015 FDSA Bogeyman kursuselt. PS, kursus tuleb 2016 kindlasti uuesti)

Ehk eriti väärtuslik õppetund nr 1 – kasutades madalama väärtusega preemiat, on võimalik probleemidele varakult jälile saada ning lahendada neid enne, kui probleemid suureks paisuvad (eriti oluline probleemkoera puhul nagu Kiefer)

NB! Koera EI TOHI näljutada selleks, et äkki töötab ta näljasena paremini. See ei ole humaanne. Parem plaani sessioonid hoolikalt õigesti valitud preemiaga ja välista, et ärriti on tugevam kui teie kahe koostöö.

Aga seda kõike psühholoogiliste probleemidega koera puhul, kes äkki keeldub võtmast maiust.
preemia koeraleMuidu kehtib ikka reegel, et õppides olgu maiuse väärtus pigem kõrge, sest ka meie ei viitsi näiteks ühe euro eest end liigutada aga 10€
on juba hoopis teine jutt. Aga kui käitumine/käitumisjada ja trikid on kinnistatud, võiks jääda kõrge väärtusega preemia jackpotiks.
See tingib kasiinoefekti – koer täidab alati innuga ja huviga käsku sest kunagi ta ei tea ette, mil on tulekul see õige väärtuslik
auhind :)

Teiseks olen aru saanud, et maius kui selline (olgu ta siis madala või kõrge väärtusega) on tõeliselt igav koerale, kui see talle lihtsalt  tuimalt suhu jookseb.
Seetõttu oleme hakanud kasutama erinevaid toidumänge, et preemia oleks huvitav. Kui Kiefer täidab mõne käsu õigesti, siis ma kas suure kiidulaulu
saatel viskan maiust õhku või veeretan temast eemale, et ta saaks seda taga ajada (mis on omakorda veel preemia, kuna jaht meeldib kõikidele koertele)
Hästi palju mängime maiuse peitmise mängu või krõbinate maha puistamise mängu, et Kieferi nina ja peake saaksid tööd.
Mängust räägib ka Denise Fenzi blogi http://denisefenzi.com/?s=food+play

Õppetund nr 2 – Isegi vähemväärtuslik maius on oluliselt väärtuslikum, kui seda serveerida koerale huvitavalt, viisil mis koera silmad särama lööb

Hästi palju loeb igal treenimisel või käitumise modifitseerimisel tehnika ja maiuse andmise intervall.
Näiteks kui koer on väga murelik ning teda on vaja juhtida endaga kontaktis läbi probleemolukorra, on oluliselt efektiivsem intervall maius sekundis, kui maius iga paari sekundi takka.
Väga hea reaktiivsuse näide, kuigi intervall võiks antud video puhul kiiremgi olla, eriti alguses.
https://youtu.be/ytx8SfBYweQ

Samamoodi ka kõrvalkõnni õpetamisel. Alul tuleks premeerida iga sammu õiges positsioonis, siis iga kahe, kolme, nelja, kolme, kahe, viie sammu tagant.
Näitena on vahvad videod http://drsophiayin.com/blog/entry/dog-training-is-a-technical-skill-treat-delivery-speed
Inglise keeles on antud lingil kogu jutt maiuse andmise mehaanilisest poolest,  oma keha asendist ja paljust muust.

Ja näiteks triki õppimisel toon näitena Yvette Van Veen’i awesome dogs video, kus ta näitas meile ette, kuidas õpetada ninatargetit koos püsivusega.
Enamus meist eksis maiuse andmise tehnikaga ja Yvette tegi puust ning punaseks ette oma kahe koeraga kui oluline on õpetamisel isegi koht, kust maius tuleb
https://www.youtube.com/watch?v=s3d4KGgH8RY

positiivne treenimine
Image credit: bcdogtrainer.com

Senini oli meil ka rohmakas käpatarget. Kiefer küll puudutas käpaga targetit aga jooksis kohe maiuse järgi. Miks? Sest ma ei premeerinud teda targetil! Olin seda küll õppinud aga lihtsalt ei kasutanud miskipärast.
Ükskord Emmaga kokku saades juhtis ta mu tähelepanu sellele ning seda pisikest nüanssi kasutama hakates, on meil armas target olemas :)

Õppetund nr 3 – maiuse väärtust ja õpiedukust tõstavad õige tehnika ja intervall.

Ja lõpuks: üks uusimaid asju mida olen avastanud tänu Denise Fenzi’le, on see et kui koer on pigem lühikese närviga ja kiiresti frustreeruv, siis tasub teda  premeerida ka siis kui ta teeb vea. Just! See õpetab õrna närvikavaga koerale, et iga ponnistus kannab vilja ja ta on oluliselt õpi- ja koostööaltim.
Põhilise preemiana eksimisel tasub kasutada Cheerful Interrupter’it kus anda koerale oma kehakeele ja hääletooniga mõista  et tal on õppimisel olemas tugi ja küll see maius ka saabub.
Aga kui ma reaalselt näen et ülesanne ei tule välja, veeretan ma teatud arvu maiuseid laiali või palun kohe ja kiirelt mõne tugeva oskuse näitamist.
See lõpetab koera jaoks trennisessi positiivse noodiga ja minul jääb vaid mõelda, mida teha järgmine kord paremini.
http://denisefenzi.com/2015/06/15/cheerful-interrupter-or-engagement/

https://www.youtube.com/watch?v=TBvPaqMZyo8

Ning mis on alati tekitanud küsimusi – kui Kiefer agressiivselt reageerib, topin tal suu alati maiuseid täis. Ma proovin küll reaktsioone vältida
aga reaktsiooni ajal ja peale reaktsiooni sööme paljupalju kiirelt maiuseid suhu “tulistades” /rapid fire treats/
Nii jõuame me kunagi punkti, kus ärriti = toit. Ja ma ei premeeri agressiivsust sest emotsioone ei saa premeerida ja agressiivsushoo ajal
maiuseid toites ei tee koera agressiivsemaks vaid aitab probleemi lahendada.
CARE Protokoll

Samamoodi toimime kui Kiefer midagi kardab. Ka hirm on emotsioon mis ei võimendu, kui seda maiusega hallata. Loomulikult hirmu puhul käib veel maiusega kaasas Kieferi paitamine, sügamine, mõnusal toonil rääkimine jpm.

vana koera õpetamine
Lisalugemist:
http://eileenanddogs.com/cant-reinforce-fear/
http://www.patriciamcconnell.com/theotherendoftheleash/you-cant-reinforce-fear-dogs-and-thunderstorms
https://awesomedogs.wordpress.com/2013/12/01/yes-you-can-reinforce-fear-or-at-least-enable-it/

NB! Olen ka ära õppinud, et kui koer kedagi kardab, ei aita hirmust absoluutselt üle saada see, kui see hirmus inimene talle maiusttäiskasvanud koera õpetamine pakub.
Koer võib küll maiust võtta aga see ei lahenda probleemi ja tekitab ainult vastakaid ja segaseid tundeid. Konkreetse inimese kartusega tuleks teisiti tegeleda.

Nii et kogu see maiustega mässamine ei olegi nii kerge kui tundub. Tegelikult on hästi palju veel erinevaid nüansse aga kõike ühte postitusse kirja panna ei mahu. Iga viis on ainulaadne ja peab sobima just konkreetsele koerale sest iga koer on erinev ja eriline.

Koera õpetamine läbi premeerimise on humaanne ja ilus. Miks peaks õppima läbi valusate kogemuste, kui on võimalik õppida läbi õnnestumiste?

Lõppsõna.
Kui koer ei võta maiust, ei tohi seda jätta tähelepanuta. See on väga vajalik info nii treenimiseks kui käitumise modifitseerimiseks.
 Maiusega on võimalik mängida sadu erinevaid mänge ja läbi mängu on ka kuiv krõbin hästi tore preemia. Võttes aega ja planeerides trennisessioonid (parim õpiedukus on 2-3 minutilisel töösessioonidel) õnnestuvateks, lisades õige maiuse andmise tehnika ja kohandades intervalle saavad trennid olema supertoredad, pühendunud ja särasilmse loomaga.

Ja meile, inimestele hoiatus! :)
Mina olen selle reegli vastu eksinud ja nüüd võtan käsile lisaks koera treenimisele ka teekonna tervislikuma eluviisi poole.

tubli koer
Image credit: google

Mõtisklused ogarihma teemal

kaelarihm elektriga
American Animal Hospital Association (AAHA) August 2015: “Aversive training has been associated with detrimental effects on the human–animal bond, problem solving ability, and the physical and behavioral health of the patient. It causes problem behaviors in normal animals and hastens progression of behavioral disorders in distressed animals. Aversive techniques include prong (pinch) or choke collars, cattle prods, alpha rolls, dominance downs, electronic shock collars, lunge whips, starving or withholding food, entrapment, and beating.” The guidelines go even further, recommending that veterinarians do NOT refer to trainers and others that use these tools and techniques.

Sooviksin jagada teiega tõsisemat osa meie treeningu teekonnast.

Antud lugu on mul ebamugav ja veidi piinlik küll nii avalikult kirja panna aga me kõik teeme vigu, õpime ja proovime areneda ning paremini teha.

Kõik mis puudutab ogarihmasid, puudutab mind ka sügavalt, sest olen seda Kieferi peal kasutanud ja kuna sellest oli meile rohkem kahju kui kasu, on mul kurb meel  et raiskasin aega sellise negatiivse treeningvahendi peale ja rikkusin meie katkiseid  ja tol ajal olematuid suhteid veelgi.

Õnneks sain piisavalt kiiresti aru et tegu on kahju, mitte kasu tekitava vahendiga ning peale paari kuud viskasin ogarihma minema. Selle aja jooksul olin Kieferile vaimset ja füüsilist piina tekitanud pea iga päev. Päevad, mil ogarihma ei kasutanud, tegutses Kiefer omatahtsi ja metsikult tirides edasi.  Röögi või togi või tee järske tõmbeid… Miski ei aidanud. Ta lihtsalt ei kuulanud mind ja ma olin tema jaoks puhas õhk.

Enne ogarihma kasutamist oli meie olukord täiesti hull ja otsustasin otsida abi internetilehtedelt ja -foorumitest. Kiefer tiris ja tegi  agressiivseid sööste nii hullusti, et minu õlg oli mitu korda “paigast” ja pidin ravimise ajaks oma katsed koera treenida tahaplaanile lükkama. Ja milline saamatuse tunne ja viha minu sees kees…

domineeriv koer2013 detsembris läksin poodi ja ostsin ogarihma. Hakkasin internetist nõu küsima ja infot uurima ning katsetama. Pean tunnistama et alul tundus rihm toimivat aga natukese aja pärast oli olukord põhimõtteliselt sama. Kieferi hirmud olid valust tugevamad ning nii me jätkasime ogarihmas tirimist.
Üks uus muutus, mis hakkas antud perioodil tekkima, oli minule suunatud urin. See omakorda tekitas minus küsimusi ja leidsin, et ainuõige vastus saab peituda dominantsiteoorias.
Ehk kompott koerale haiget tegemisest, oma üleoleku näitamisest ja väga ehmatavatest vastustest koera poolt jätkus ja kulmineerus aina suuremaks probleemiks.

Kuna mul on kodus kaks väikest last, tundsin et see olukord vajab kiiret lahendamist enne, kui saab keegi viga.  Ikka veel olin ma arvamusel, et viga on koera kangekaelsuses / alfatamises aga kuna minule endale ei meeldinud ogarihma kasutamine, hakkasin uurima edasi, mis võimalusi on veel koera endale allutada.  Kahjuks ei saanud ma eriti palju targemaks (toksisin ka praegu internetti sisse ogarihm ja ma pidin ausalt öeldes oksele hakkama lugedes erinevaid foorumipostitusi – eestikeelseid artikleid antud teemal ).
Kui kurb on vaadata et ogarihmana näevad mõned inimesed koolitusvahendit kutsika jaoks, teismeeas koera, probleemidega koera ja paljude muude probleemide lahendamise jaoks.
Aga mis on “universaalne”, ei ole enamasti efektiivne ja kõigile sobiv.
Ja ma ei vaidle vastu et oskusliku kasutamise puhul ei võiks olla see rihm efektiivne.
Enamusel kodukoerte omanikest (k.a. minul) ei ole õigeid teadmisi antud “negatiivse treeningvahendi” kasutamiseks ja põhjustavad pigem (pöördumatut) kahju oma koerale ja oma suhtele koeraga.

Välismaised õppematerjalid päästsid nii minu, kui Kieferi 2014 augustis. Milline kergendus oli lugeda et tegelikult ei taha Kiefer minddomineeriv koer domineerida vaid olen ta lihtsalt oma mõistmatusega nurka surunud ja tema agressioon on valju appihüüe.
Sain teada et on oluliselt leebemaid vahendeid koera õpetada ja et 5-minute fix’i ei ole olemas. On vaid pikk, järjepidev töö mida on võimalik teha siis, kui mõistad oma koera, koerte käitumist üldiselt ja tahad pühendada suurema osa oma vabast ajast koera treenimisele.
Veidi crazy nagu ma olen, võtsin väljakutse vastu. Puhastasin oma meeled dominantsi- jm kõvatamiseteooriatest ja hakkasin täiendama end välismaistes foorumites  suheldes ja meterjale lugedes.
Esimesed foorumilaadsed kohad kuhu sattusin olid “Reactive dogs” ja “Beyond Cesar Millan” Facebook grupid. Esimesed õpetlikud lehed kuhu sattusin, olid CARE, Positively, Zak George ja läbi nende lehtede leidsin veel palju asjalikke infoallikaid. Suur osa infost ja õpetustest oli ja on kättesaadav täiesti tasuta sest probleemidega tegelevad koeraomanikud ja koolitajad soovivad maailma parandada, mitte teenida teiste probleemide pealt.

Reactive dogs grupis tutvusin ka oma väga armsa sõbra, Emmaga (Diivanihuskyd) ja tema on olnud mulle senini toeks ja teejuhiks. Lohutanud rasketel momentidel ja rõõmustanud koos minuga iga pisimagi edusammu üle. Toetus käitumisprobleemiga koeraga tegelemise teekonnal on äärmiselt oluline! Kahjuks mentaliteet eestimaistes gruppides/lehtedel on vastupidine ja lausa alandav-mõnitav.

Kuna kogu meie kaks aastat väldanud ja edasi kestva teekonna kirja panemine oleks liiga pikk ja lugejad ilmselt väsiks enne kirjatüki lõppu, katsun kirja panna põhilised punktid tänu millele olen saavutanud märkimisväärset edu.

Jah, täna (November 2015)  jalutame mõnusalt koos ja tirimist võib juhtuda vaid siis kui Kiefer on ärritunud, mures või on lihtsalt üks paha päev kus miski õnnestuda ei taha.
Kui millegi kohta võiks lähemalt ja pikemalt kirjutada, andke kindlasti teada. Mul oleks hea meel jagada oma kogemust antud keerulisel ja vahel päris lootusetuna tunduval teekonnal.

koera karistamineKõigepealt viskasin ma ära kõik negatiivsed abivahendid ja mõjutusvahendid ning viisin end kurssi koera käitumise ja psühholoogiaga (alul ainult vajalikus koguses, hiljem olen end heameelega täiendanud sest see kõik pakub mulle väga huvi)
Uurisin, millised on positiivsed treeningvahenid. Õppisin maiuste, trakside, koonurihmade, kaelale leebete kaelarihmade kohta.
Maiust ei olnud me näiteks pea üldse kasutanud sest Kiefer keeldus õues isegi toorest liha söömast ja mina arvasin et tegu on lolli koeraga. Koer oli lihtsalt nii stressis et isegi süüa ei suutnud.
Õppisin kasutama õigesti koonurihma Gentle Leader ning selle abil suunasin Kieferi läbi keeruliste olukordade ilma end ja teisi ohtu seadmata.
Praeguseks olen läinud üle traksidele, et hoida Kieferi kael üldse pingevabana (igasugune pinge kaelale tekitab omakorda stressi) . Ostsin igaks juhuks “front clip” ehk eesmise karabiiniaasaga traksid. Valik on suur, meil on kodus Victoria Stilwell Positively No-Pull Harness mis aitab tirimisel koera õrnalt suunata jalutuskäigul õigeid valikuid tegema aga ütlen ausalt, ma pole seda esimest aasa kasutanudki.

Õppisime mitmeid kümneid tunde meeterhaaval kõrvalkõndimist ja proovisime leida äkkrebimistele asenduskäitumist.

https://www.youtube.com/results?search_query=loose+leash+walking+clicker+training

Käesolevaks hetkeks on “ma nii väga tahan ruttu sinna nuuskima” märgiks see, et Kiefer istub seni, kuni annan vabastava käskluse nuuskima minemiseks. Kuidas see tuli? Kõigepealt õppisime kodus selgeks istu ja siis hakkasin kasutama “istu” käsklust õues. Kui Kiefer tiris, jäin seisma ning palusin istuda. Kui istus, oli preemiaks pääs huvitava objekti juurde. Tänaseks on sellest saanud automaatne käitumine.

Samal ajal, kui oleme harjutanud kõrvalkõndi ja üksteisega arvestavat koosjalutamist, olen lugenud palju inimese-koera suhete kohta, olen proovinud luua temaga usalduslikku suhet ja pakkuda talle mure- ja pingevaba keskkonda et tal oleks hea õppida.

Põhilised abimehed on minu  tirimise probleemiga tegelemise teekonnal olnud näiteks
http://www.clickertraining.com/node/541
http://drsophiayin.com/blog/entry/walk-on-loose-leash-part-1-choose-the-right-walking-pace-and-make-it-clear
http://www.clickersolutions.com/articles/2001/lltotal.htm
http://grishastewart.com/leash-walking/

Hästi huvitav on ka see, et välismaal kas on ogad jm šokitreeningvahendid keelatud või vähemalt põlu all.
Miks meil Eestimaal soovitab iga teine asjapulk õnnetule algajale just selliseid karme õppevahendeid, mis sobiks ilmselt vaid aastakümnete pikkuse kogemusega koeratreenerile, kes loeb koera perfektselt ja oskab 100% õigel murdosasekundil rakendada karistust?

http://www.dogingtonpost.com/quebec-bans-shock-and-prong-dog-collars/
http://www.dfordog.co.uk/blog/dog-choke-chains.html
http://www.bbc.com/news/uk-scotland-34746536
https://awesomedogs.wordpress.com/2015/11/11/choice-dog-training/

Isegi meie naaberriik Soome on  keelustanud juba vähemalt 3 aastat šoki-, poovad ja ogarihmad.
Miks me nüüd ei järgi naabrite head eeskuju ja hambad ristis tahame teenida sellise karistusvahendi pealt?

Üks väga kihvt tava välismaal on viia oma raha poodi, kus ei müüda šokitreeningvahendeid ehk #forcefreeshopping . Mina olendomineeriva koera kaelarihm leidnud ühe sellise poe, milleks on Snob Cat&Dog  kauplus. Usun, et kui nõudlus kasvaks, hakkaks ka meil selliseid poode eksisteerima oluliselt rohkem.
Või vähemalt oleks antud toodete müüjad koolitatud rääkima nii negatiivsete treeningmeetodite ohtudest oskamatul kasutamisel või mis parem veel, suunama inimesi positiivsemate ja koera ja inimese suhele hästi mõjuvate treeningmeetodite viljelemisele.

Mitte kunagi ei soovita ma mitte kellelegi proovida oma koera probleeme lahendada talle ogarihma kaela pannes või muudmoodi haiget tehes.
Ühest retsepti ei ole terve interneti peale sest iga koer on indiviid ja iga probleemi tuleb vaadelda eraldi, et leida parimad treeningplaanid ja lahendused. Paslik on siia lõppu linkida armsa Emma kirjutatud artikkel  Kiireim viis korralikult käituva koera saamiseks

Sest tõesti aeglane on uus kiire – kahe aastaga oleme saavutanud mind rahuldava rahuliku jalutamise ja ilmselt edasised aastad kuluvad meie vahel
positiivse ja eluterve suhte loomiseks.

Aga siiski – probleem millele ei tundunud olevat üldse lahendust ja anti vähe lootust minu positiivse meetodi puhul, on peaaegu kadunud!

ogadega kett
Image: SPYHollywood

Veelkord rõhutan – iga loom on indiviid. Aga treeningmeetod ei sõltu ei taustast, tõust ega suurusest. Kui ma suudan luua koeraga usaldusliku, personaalse suhte,on võimalik leida mõnus ja rahuldustpakkuv lahendus igale probleemile.Suurimaks eelduseks probleemi lahendamise alustamiseks, on jõuda probleemi algpõhjuseni (miks koer käitub nii nagu ta käitub)
Algpõhjuseks kohe kindlasti ei ole dominants, kangekaelsus, jonnakus, ärapanemine jpm inimlikult loomadele omastatud mudelitest.
Tasub varuda aega, kannatust, rõõmsat meelt, kilode kaupa maiust et oma koera õigete valikute puhul sagedasti premeerida ja  oskust iseenda ebaõnnestumisi mitte tõsiselt võttes teha treeningplaane vastavalt tujule, päevale, ilmale, olukorrale jne.

Tsiteerin fearfuldogs.com: Different breeds of dogs do NOT require different training methods, or a ‘heavier hand’. To date no genes have been identified by researchers or breeders creating a condition that causes the inability to learn via positive reinforcement. There have been however studies and books on the subject, providing evidence that the use of force, pain or intimidation can have negative, frequently long-lasting impact on the health and behavior of an animal.

Ma väga loodan, et selline blogpost suudab teha kellegi päeva paremaks ja tuju rõõmsamaks :)

Ja seda kõike ei kirjuta ma selleks, et tekitada paha tunnet inimeses, kes praegu kasutab veel olukorra haldamiseks šoki- või ogarihma. Ma mõistan täiesti, et kui ei ole võimalik leidagi paremat infot probleemi lahendamiseks, siis igasugune ellujäämiseks vajalik haldamine on siiski õigustatud. Aga kui teile pakutaks oluliselt lõbusamat ja humaansemat lahendust probleemkäitumise parandamiseks ja omavaheliste suhete parandamiseks üldiselt, siis võtaksite te ju selle heameelega vastu?

Lisamaterjali:
http://blogs.rspca.org.uk/insights/2014/04/01/pinch-collars-and-why-they-can-compromise-dog-welfare/#.VkROaNLhCmU
http://www.peta.org/about-peta/faq/what-are-the-dangers-of-using-choke-and-prong-collars/

Koer närib….kõike!

Koeri, keda ei ole õpetatud närima närimiseks sobilikke asju on erinevaid. Mõni närib ainult paar-kolm jalatsit, mõni hävitab elamise.koer närib

Kiefer oli omal ajal peaaegu peatamatu närija.  Läksid jalatsid, riided, prügikasti sisu pea igapäevaselt, 2 elavhõbeda kraadiklaasi, raha!, prillid jpm)

Kuna tol ajal ei teadnud, et tegu oli minu oma tegemata tööga ja looma stressiga, siis tunnistan ausalt – olin väga karm. Kiefer sai alati riielda ja nuhelda peale „seatempe“
ja ma olin täiesti veenudnud, et tema süüdlasliku oleku tõttu teadis ta väga hästi, mida ta korda oli saatnud ja et seda ta teha ei oleks tohtinud.

Loomulikult nii see ei olnud ja koera „süüdlaslik olek“ oli vaid popurrii hirmust ja rahustavatest signaalidest.
Mingi hetk leidsin teadusliku uuringu http://www.sciencealert.com/dogs-may-look-ashamed-but-they-don-t-feel-guilt-experts-say , mis juhatas mind Alexandra Horowitzi teadustöö juurde http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0376635709001004 ja sealt saingi kogu info ja kinnituse, et koera kehakeel reageerib minu käitumisele, mitte nende endi tembukestele.
Loomulikult proovisin ma selle kodus läbi (ausõna, ühest korrast mulle piisas teada saamaks et koer kardab mind ja seda ma ei soovi)koer näris pesa katki

Kas mul on kordagi tekkinud mõtet, et ma siiski peaksin ju oma koerast üle olema ja Kiefer mind aukartusega jälgima? Et ta peakski mind kartma, sest muidu saab temast „domineeriv“ isend? Ei, ei ole. Koer on minust tugevam ja rebestaks mu ilmselt soovi korral minutitega. Õnneks on ta piisavalt adapteeruv ja andestav tegelane, et armastusest minu vastu seda ei juhtu. Dominantsi- ja muid alfateooriaid mina ei usu. Erinevate uuringute abil (jätame need teiseks korraks) on ära tõestatud, et isegi nii palju räägitud huntide dominantsusteooria ei pea paika vabas looduses.

Okei. Pikk jutt sai alustuseks aga räägin nüüd veidi ka sellest, mida ma siis teeksin, kui mul selline destruktiivne närijas kodus oleks.

Kõigepealt üritaksin ma selgeks teha närimisprobleemi põhjuse (see ongi ilmselt kõige raskem samm, sest keerukad käitumismustrid võivad joonistuda välja mulle märkamatute asjade koosmõjul. Olen ju siiski inimene)
Ainsana välistaksin üldlevinud arvamuse, et koer hävitab inimese vara inimese tegude pärast kätte maksmiseks.
Aga kindlasti mõtleksin läbi kas tegemist võiks olla igavusega, üksindusahistusega (https://www.aspca.org/pet-care/dog-care/common-dog-behavior-issues/separation-anxiety),
hirmudega, tähelepanuvajadusega, energia ülejääkidega või ei ole ma suutnud ise kutsule korrektselt selgeks õpetada (ja suunata, ja kannatlikult veel suunata)  milliseid asju tohib närida ja milliseid mitte.
Kui tegu on sügava üksindusahistuse või koera hirmudega, konsulteeriksin hea asjatundjaga ning tema kaasabil saaks koostada hea rehabilitatsiooniplaani, sest destruktiivne käitumine lõppeb vaid siis, kui ravida välja algpõhjus. Ja kõike mina üksi ei suudaks.

Teiseks hingaks ma sügavalt, loeks vajadusel kahekümneviieni ja ei süüdistaks koera asju närimast. Kui jätsin teatud esemed ise lohakile, siis tegelikult õnnetus hüüdis tulles (mitte muidugi alati, sügavamate probleemide korral võib loom hävitada ka muud kui kindad-saapad-riided )
Katsuksin ennetada olukordi ja panna ära kõik, mis võib koerale huvi pakkuda.koer lõhub jalanõusid

Pühendaksin väga palju aega õpetamaks koerale, millega tohib mängida. Jälgiksin (jälgiksin lausa nii et tal ei tekikski võimalust eksida) ja suunaksin seni, kuniks oleme teineteises kindlad. Ei oletaks et äkki juba on okei. Eeldamine on tavaliselt kõige metsamineku alus.

Kui mulle satuks eriti hävitav loom, siis kindlasti teeksin talle korraliku puuritreeningu (http://www.humanesociety.org/animals/dogs/tips/crate_training.html?referrer=https://www.google.ee/)  ning enda ja koera vaimse tervise huvides, oleks Koer minu äraolekul puuris. Puuri ei tasu karta. See on koerale pigem turvatsooni, kui piinakambri eest. Vanasti arvasin ma vastupidi.
Nüüd julgeks ma puuritreeningu ka ette võtta, teades et puuri kasutusele võtmine nõuab koera vaimse ja füüsilise aktiivsuse tõstmist veel rohkem, kui see oli enne puuritamist.

Juhul, kui leiaksin et tegu on vaid igavuse ja energiaülejääkide tõttu tekkinud probleemiga, siis prooviksin ma lausa kahekordistada meie omavahelist suhtlust, mängu, mänguasjadega mängimist (Kong’id, puzzled) ja liiguksime oluliselt rohkem värskes õhus sest teadupärast väsinud koer on hea ja õnnelik koer.
Justnimelt liiguksime, sest kui ma topiks ta ainult aeda olelema, siis oleks see tema jaoks sama energiat kulutav kui minu jaoks diivanil telekavaatamine. Kaua sa ikka omas hoovis midagi põnevat leiad. Lisaks võib hoovis välja kujuneda mõni jälle minu jaoks ebasobiv käitumine.

Agad.

Aga kui Kiefer jääb mulle vahele, ebasobiv närimisobjekt suus, mis siis? Siis vahetaks ma selle kõrgema väärtusega maiuse vastu ära. Ma võiksin ka samal hetkel karistada sest sel hetkel võib olla karistus efektiivne aga kuna ma selles kindel ei ole, jään pigem vahetuskauba juurde.

Aga kui Kiefer jätkab asja närimist, mida ei saa ära panna? Sel juhul prooviksin määrida esemele ebameeldivat maitset/maitseainet aga jälgiks samas kas ei ole tegu gurmaaniga, kes armastab minu jaoks ebameeldiva maitsega ainet.koer lõhub

Aga kas siis mitte kunagi ei karista sa koera? No ausalt, ma olen inimene ja vahel juhtub ka mul tegusid, mille üle ma uhke ei ole ja millest meie suhte puhul üldse kasu ei ole.
Kuna karistus on efektiivne vaid siis, kui tabaksin Kieferi murdosasekundipealt õigel ajal teolt. Jäädes veidigi hiljaks, võib Kiefer seostada karistust juba hoopis millegi muuga.
Eriti ehe näide, mida olen ilmselt 1007 korda teinud algusaastatel: tulen koju ja Kiefer on prügikasti laiali tassinud/suss on jälle surnud.  Kiefer ise tuleb rõõmsalt liputades ja mina röögin ta näo täis ja annak ketuka ka. Mille eest ta siis nagu karistada sai? Selle eest et ta mulle rõõmsalt vastu tuli. Et ma tol ajal seda läbi ei hammustanud…
Lisaks üks tarkuseterakesi mis ma kuulsin oli see, et prügikastis tuhnimine on kodukoerale veel jäänud ainsaks viisiks reaalselt jahti pidada.

Aga Kiefer ju mingi aeg ei tulnud enam vastu, kui ta pahandust oli teinud, ta pidi ju aru saama…
Ei, ta sai ainult sellest aru, et kui majas on põrand prahine, siis alati saab peremees eriti vihaseks ja teeb mulle haiget.  Koeral puudub selline inimlik mõtlemis- ja analüüsimisvõime et seostada iseennast pahanduse algallikana.

Ja mida ma ei kardaks ega ei väldiks enam oleks kindlasti puur, ravimid /rahustavad tabletid, adaptil/Dap rihmad ja diffuuserid. Uusima asjana on isegi välja tulnud Treat and train masinad, mis vabastavad maiuseid teatud intervalli tagant ja hoiavad koera tegevuses. Ma ei ole neid muidugi ise proovinud.
Minu suurim viga alguses oli ka see, et ma ei püsinud ühegi meetodi juures piisavalt kaua. Jäi alati mulje et ähh miski ei toimi ja kõik on pekkis. Nüüd olen õppinud nii endale kui loomale aega andma.
Ka närimise puhul kehtib see ütelus, et ebasobiva käitumise muutmiseks võib kuluda poole rohkem aega sellest ajast, mil koer oma ebasobivat käitumist viljeleda sai.

Aga olgu kuidas on, siis närimise- ja muude probleemide juures ei näe mina enam lahendusena karistamist ja frustreerumist vaid hea lahendus on korralik elukorraldus, tubli treening ja mõnus kannatlikkus-mõistvus-hoolivus.

koer igav
Vajutage pildile, et näha suuremalt

Lisainfot võib leida allolevatelt välismaistelt linkidelt:
http://www.humanesociety.org/animals/dogs/tips/crate_training.html?referrer=https://www.google.ee/
https://positively.com/dog-behavior/nuisance-behaviors/chewing/
http://drsophiayin.com/blog/entry/how-to-prevent-damage-from-a-destructive-dog
http://www.dogstardaily.com/blogs/teaching-what-you-dont-want-teaching-what-you-want
http://eileenanddogs.com/2014/01/07/antecedent-arrangement-dog-training/

koer teeb pahandust

Lõppsõna.
Minust on saanud oluliselt avatum katsetaja. Annan omale aru et ei ole olemas 5-minuti retsepti (kuigi on reklaame mis väidavad vastupidist aga sügavamalt uurides tähendaks see loomale stabiilselt haiget tegemist ja probleemi peitmist, mitte lahendamist)
Ja iga kutsu on nii erinev, et iga juhtumit tuleb eraldi käsitleda. Ei ole olemas „one size fits all“ meetodit. Kuulaksin alati inimesi, kelle põhimõtted ühtivad minu põhimõtetega. Ei jamaks meetoditega, mis mulle endalegi tunduvad vastumeelsed.

Näiteks teate milline kergendus oli mulle kui ma sain aru, et ma ei pea tirimisprobleemi lahendamiseks kasutama ogarihma??? Aga kuna ma ei osanud paremini tol ajal, siis väga raske südamega kasutasin siiski ja lootsin, et see lahendab probleemi.
Aga see juba järgmises postituses.

Tänan piltide eest: Apollo Maailm, Porokoer Säde , lähedased sõbrad :)

Koerad räägivad, oska ainult kuulata

Eilne õhtu oli fiasko…

koerte suhtlus

Meile tuli külla isik, keda Kiefer kardab. Miks kardab, ei oska ma 100% öelda. Kas on tegu suure koguga (see on kindlasti üks põhjustest), madala ja valju hääletämbriga või hoopis midagi muud? Seda on võimatu ka põhjalikult välja selgitada sest isik käib meil kahjuks harva külas ja ei ole koostööaldis ning iga paari kuu tagant on esmareaktsioon jälle alguspunktis tagasi.
Kõige kurvem lugu on see, et isik ei soovi olla abiks koera hirmude hajutamisel meie meetodiga vaid talitab nii kuidas temale sobib.
Ja seetõttu sai ka eile esile kutsutud selle isiku ilmne pahameel ning ignorantsus sellega, et ma üritasin kaitsta nii koera kui teda.
Külaskäigu ajaks ei ole mul koera kuskile kinni panna ja Kieferi närve teades, eskaleeruks kinnihoidmine/rihmastamine/teise tuppa panemine kiiresti veel ärritunumateks reaktsioonijadadeks.

Vaadake videonäidet – mitut stressisignaali näete?

Ja nii me alati võitleme.

Eilsed minupoolsed kaks lauset, mis tekitasid külalises ärritunumat reaktsiooni:
– “Ära palun puuduta teda ootamatult tagantpoolt, ta võib hammustada”
– “Kiefer on üleni pinges, keelelimpsatused on sagedased ja vaalasilm välgub, ma ei silitaks teda Sinu asemel”

Päris jube eks? Aga inimest selline asi väga ei heiduta. Kiefer ei ole küll mitte kunagi kedagi hammustanud aga ükskord võib tema karikas täis tilkuda ja sellega ma riskida ei soovi.

Kiefer läheneb vaikselt küll sellele isikule, et nuusutada aga sellepeale pöördub isik kohe koera poole “Tule nüüd, nuusuta mind üle, pole ju midagi hirmsat” Ja see omakorda tekitab loomas koheselt reaktsiooni taganemise või haukuma hakkamise näol.

Kiefer on helgel hetkel isiku kätt limpsinud (ise olles pinges ning “flight” positsioonis) ja seepeale loomulikult isik hakkab teda mõlema kõrva tagant sügama.

koera tervitamine
Vajuta pildil, et näha suuremalt

Mul on jube paha tunne just kuidagi eilse pärast sees, sest ma pidin kaks korda ütlema päris karmilt ning ilmselt ei võtud mind tõsiselt. Miks peab midagi halba juhtuma selleks, et kuulataks? Kui juhtub midagi halba, siis kes on süüdi? Koer loomulikult!
Vahel on tõesti lootusetuse tunne. Inimesed lihtsalt ei soovi kuulata midagi koera tunnetest, koera kehakeelest, aeglasest harjutamisest koera tempos jne jne. Miks? Kas keegi oskaks mulle vastata?
Miks tundub see nii naeruväärne ja tähelepanu mittevääriv, et ma hoolin koera heaolust (ja seeläbi ka inimeste heaolust) veidi sügavamalt, kui ainult toidu ja joogi ettepanek?
Kui ma mõistan ja oskan lugeda koera kehakeelt ja käitumist, siis ei ole ma ikka veel tõsiseltvõetav sest mul pole näiteks pabereid mis tõendaks minu pädevust ja eriti oma enda koeraga, keda ma näen ja jälgin 24/7!

Ma ei reageeri üle. Võibolla ei juhtuks kunagi midagi sest koerad on väga paindlikud loomad aga miks ma pean sellega riskima? Ja miks tahab inimene, kes ei ole nõus reeglite järgi suhtlemist harjutama, üldse koeraga nii väga suhelda?

Tänan, sain end välja elada.

Lisan ka mõned artiklid ja panen veelkord südamele – koer ei hammusta MITTE KUNAGI “lambist” vaid sellele eelneb alati suur jada hoiatusi ja suhtlust. Ja PALUN, olge teie kõik targemad ja kuulake kui teile koera peremees midagi ütleb ja soovitab. Mitte keegi ei tunne koera paremini, kui tema oma peremees (ja vahel võib seegi alt vedada)
https://www.psychologytoday.com/blog/decoding-your-pet/201412/dogs-dont-bite-out-the-blue
https://www.psychologytoday.com/blog/animal-emotions/201411/holly-bites-cesar-when-you-hit-dog-theres-price-pay
http://fearfuldogs.com/key-concepts-of-working-with-fearful-dogs/
http://drsophiayin.com/blog/entry/was-it-just-a-little-bite-or-more-evaluating-bite-levels-in-dogs
http://drsophiayin.com/blog/entry/preventing-dog-bites-by-learning-to-greet-dogs-properly

 

Hädas haukuva koeraga?

Olen olnud pikalt hädas naabriga, kelle koer haugub öösel non-stop. Kuna oleme põgusalt tuttavad, kirjutasin talle kirja :)
Juhul, kui lugeja soovib jagada antud kirjatükki, siis palun jagada seda koos algallikaga, sest see on päris minu oma looming :)
haukuv koer

Hädas haukuva koeraga?

Selleks, et mitte kirjutada romaani stiilis kirjatükki, keskendun sellele et levinult on haukumine igavuse ja tegevusetuse leevendamine.
Haukuda võib kõige peale – pilve, langeva lehe, murulible, liikuva inimese, lendava linnu jne peale.
Liikuvaid inimesi on veel eriti tore haukuda – nad lähevad kõik haukumise peale minema! Sama ka loomade/lindudega. See premeerib omakorda koera ebasobivat käitumist ja  kinnistab seda sügavamalt.
Ning parim mis haukumisega juhtuda võib – peremees pöörab koerale tähelepanu! Olgu see siis karjumine (negatiivne) või vaatama minemine, et mida loom teeb (positiivne).  Ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu, mille nimel üksinduses koer on valmis haukuma.
Lisaks on koertel olemas kaitserefleksid ning sotsialiseerimata koer ei oska teha vahet ohul või tavapärasel olukorral ja võib iga väiksematki liigutust saata haukumisega.

Öine haukumine võib toimuda samadel põhjustel aga pimedas öös lisaks põhjuste nimekirja hirmu, stressi ja ärevuse.

Enne kui hakata haukumist „likvideerima“, tuleks väga täpselt selgeks teha selle käitumise algpõhjus ja  valmistada ette ümberõppimise protsess sellisena, et samal ajal ei saaks koer vana käitumisjada kasutada ning seeläbi end premeerida.
Arvestada tuleb ka sellega, et edasine protsess nõuab palju tööd, järjepidevust ning vaeva aga lõpptulemus on seda väärt – teie endi ja naabrite kõrvad puhkavad!
Lisaks õpib koer elama inimmaailmas inimeste reeglite järgi ja see toob ka koerale rahulolu, kui ta saab talitada õigesti.

Ümberõppimine saab toimuda õigete käitumiste õpetamise läbi neid pidevalt kinnistades. Karistus ja  „EI TOHI“, „EI“, „VAIT“ ega ka muud karjumised/riidlemised ei aita probleemi lahendada. Miks? Sest ka negatiivne tähelepanu on koera jaoks vajalik tähelepanu ja „Ei“ ning „ole vait“ ei õpeta koerale, mida ta peaks tegema selleks, et teenida ära peremehe heakskiitu.
Unustada ei tasu, et tegemist on loomaga, kelle maailmapilt ning eluharjumused on midagi muud kui meie – inimeste jaoks. Meie –  inimesed, peaksime pakkuma loomale võimalikult valutut ning selgeltmõistetavat integratsiooni meie ellu.

Mida saaks ette võtta, et hakata lahendama haukumise probleemi?

1.       Kindlasti tasuks likvideerida võimalus edasi ebasobivat käitumist viljeleda. Näiteks kui koer haugub päeval möödakäijate peale, siis eraldada koera aiaosa nii, et vaade puuduks tänavale. Või kui koer haugub öösiti, siis teha koerale ööseks uus pesa tuppa/esikusse/vm koht, mis sobib pererahvale.. Kui koera elamises ringi liikuma ei soovi, on koer väga rahul ka pesaga esikus või lausa oma puuriga, mis on päris kuudi eest. Järgmise sammuna tuleks õpetada koer oma pesa hindama privileegina, mitte karistusena.
2.       Kuna suur osa probleemist on tekkinud aiakoera puhul igavusest ja tegevusetusest, tuleks hakata koerale pakkuma rohket liikumist ning vaimset stimulatsiooni väljaspool aeda.
Tasuks jalutada üks korralik tunnine ring hommikul ning pooleteist-tunnine õhtul.
Vaimseks stimulatsiooniks võib alati õpetada koerale ka mõned lihtsamad käsud – trikid ning õpetada toidu eest töötama.
Lisaks mõjuba koera vaimsele tervisele väga hästi, kui ta saab oma omanikuga intensiivselt suhelda. Koer on aretatud omanikuga koostööd tegema, mitte aias üksinduses istuma.
Rohke liikuvuse korral peaks saama koer oma pingeid nii palju maandada, et lähema paari nädalaga hakkavad toimuma muutused ka ülejäänud käitumises.

3.       Kui koera esmane stress on liikumise ja elukvaliteedi muutmisega seljatatud, tasuks hakata ümber õpetama haukumist.
A: klikkertreenida / kasutada alternatiivseid treeningmeetodeid koer haukuma vaid käsu peale. Selleks läheb vaja klikkerit, maiuseid ja aega. Juhul, kui koer haugub, klikid vaid vaikselt olemist ja premeerid. Kui on tekkinud konkreetne ja selge jada, kus koer mõistab et vaikimine on tulus, siis lisad ka käsud „tasa“ ja „räägi“

B: Kui Sa soovid et koer hoiataks 1-2 korda ning peale seda oleks kuss, siis tuleb õpetada koerale alternatiiv – näiteks üks –kaks haugatust ning siis käsklus „koht“. Teatud korduste järgi saab see käitumisjada koerale selgeks.

Aga ei tasu unustada, et haukumine on ise tegevus, mis premeerib koera ning seetõttu ei lõpe kunagi. Koeraga tuleb olla õpetades järjepidev, hiljem premeerida koera korrapäratult hea käitumise eest igapäevaelus.
Miks? Sest kõike mida me premeerime, me ka kinnistame.

Juhul, kui koeraomanik tunneb et tal siiski ei ole piisavalt aega ega tahtmist õpetada oma koera õigesti meie ühiskonnas elama, siis on võimalus kasutada haukumisvastaseid rihmasid. Leebemad neist on piiksuv, vibreeriv või sidrunivedelikuga rihmad (jääb oht, et koer ei reageeri või õpib haukuma sidrunirihma tühjaks,kannatades ära ebameeldiva tunde) ja karmimaks loetakse elektrishokirihma.
Soovituslik on  alustada elektrishokirihmaga (ma ei poolda seda mitte kuidagi aga vahel ei jää muud üle ning ma ei saa teiste eest mulle meeldivaid otsuseid teha) ja hiljem, kui juba refleksid on kujunenud, võib selle asendada piuksuva või vibreeriva rihmaga, kui on vaja edaspidigi meeldetuletavat aistingut.
Karistus on igasugune füüsiline sekkumine aga vahel on see siiski parem lahendus, kui üldse mitte probleemile tähelepanu pööramine. Haukumine on käitumine, mis iseenesest ei kao vaid ainult süveneb.

Käitumisprobleemide karistamisega võib esile tõusta see probleem, et kui algne põhjus jääb lahendamata, siis leiavad koerad uue viisi, kuidas oma probleemist märku anda. Näiteks võib juhtuda, et haukumine kaob ära, aga koer hakkab ennast või teisi enda ümber vigastama, lakkamatult ringi jooksma, söödamatuid asju sööma või muud häirivat tegema. Seetõttu ümberõppe puhul läbi karistamise peab muutma ka koera igapäevast rutiini selliselt, et koer ei oleks pidevalt alastimuleeritud.
Enamasti jääb tundide kaupa haukuvate koerte mure  inimeste vihasööstude varju ning mure tegelike põhjusteni ei  jõuta mitte kunagi. Tegeletakse kiirelt ning mitte-efektiivselt (näiteks magamapanek, luku taha panek)
Suurimad on probleemid eramajade rajoonis, kus koer on võetud aeda valvama ning sellega koera elu piirdubki.  Inimestel on kiire elutempo ning looma võttes ei ole läbi kaalutletud kas ja kui palju saab olema aega tegeleda looma  ehk elusolendi vajadustega.
Koer, kes näeb 24/7 vaid oma aeda või aedikut, ei ole õnnelik. See ei tee koera õnnelikuks, et ta saab päevad läbi õues olla. Koera füüsilise ning vaimse tervise huvides tuleks iga päev liikuda ringi ca 2 tundi. Kui iga päev ei saa, siis ülepäeviti võiks leida sellise aja. Sest kui koeral on igav ning koer on tegevusetu, siis peab hakkama ta suunama oma energiat ise ning end ise lõbustama. Kui inimene ei ole õpetanud, millised tegevused on aktsepteeritavad, otsustab ta ise oma koeraliku maailmavaate järgi, mis talle meeldiks.
Põhilised tegevused on sel juhul aia „ümber kujundamine“ ning lõputu haukumine. Toas on klassika prügikastide revideerimine, esemete närimine jm.

Raskematel juhtudel arenevad stressist välja sundkäitumised: koer kõnnib ühes kohas ringe või sööstab suurel kiirusel mööda aeda.
See ringi sööstmine (ingl. K. Zoomies) eksitab paljusid koeraomanikke, sest tundub nagu koer naudiks väga jooksmist ning omanik hingab kergendatult et näe, kuidas koerale meeldib joosta ja energiat maandada. Aga tegelikult maandab koer hoopis stressi ning energia ülejääke see tavaliselt ei aita kahandada.

Juhul, kui minupoolne lühiartikkel tekitas huvi haukuva koera ümberkoolitamiseks, siis võin tulla kohale ja  näidata reaalseid ning vahvaid nippe, millega alustada protsessi.

Lisaks on internetis võimalik koos videopildiga saada väga asjalikku infot, kuidas treeninguid läbi viia.
Põhiliselt julgen suunata YT lehtedele:
https://www.youtube.com/user/kikopup – lihtsad klikkertreeningu võtted. Otsides kanalil „unwanted barking“, tuleb häid lühivideosid.
https://www.youtube.com/user/zakgeorge21 – samuti lihtsad ning selged õpetused igapäevaelus toimetulemiseks. K.a. soovimatu haukumise suunamiseks.

Sügavama huvi korral oskan suunata vestluses veel rohkemate allikate juurde. Katsun hetkel lühidalt teha, et tülpimus juba paljast teksti lugemisest peale ei tuleks.

Soovitusliku kirjandusena soovitaksin laenutada raamatukogust Marie Hansson Hallgren’i „minu parim sõber“ Aegumatu lipulaev mõistlikus pehmekoolituses ning koeraomanikule lihtne ja mõnus lugemine.

Soovin Sulle pikka ja kannatliku meelt ning edu tegemistes! Koera õpetamise põhiline aspekt mida tuleb meeles pidada – järjepidevus.
Kõik ei ole kadunud! Koerad on väga nutikad, õpihimulised loomad ja avatud suhtlejad.  Vana koer õpib ludinal uusi trikke/käitumisi!

Selleks et entusiasm ei raugeks, tasub seina peale jätta pisike memo – koera ümberõpetamiseks kulub tavaliselt  1,5 korda rohkem aega, kui koer al on olnud võimalus ebasobivat käitumist harrastada.
Ehk kui  tulemus ei tule 1-2 kuuga, siis 1 aastaga on tulemus kohe kindlasti kohal!

koer haugub vahetpidamata

Suhe läbi pühendumuse ja mängu

Hetkel tegeleme Fenzi Dog Sports Academys pühendumuse ehk Engagement’i õppimisega. Lisaks õpime reaktiivse koera kursusel “Dealing with the bogeyman”
Mõlemat kursust ühendavaks jooneks on personaalne pühendumus ja mäng.

Eile filmisin üles nii rahulikus stiilis personaalset mängu kui ka pühendumust. Meil on veel arenguruumi aga edusammud on kursuse algusest olnud märgatavad.

Lisan vaatamiseks kaks videot koos sekundimarkeeringu kommentaaridega.

Esimene video, ehk personaalne suhtlemine terrassil:
Vaid üks herilane osutus siiski oluliselt huvitavamaks, kui meie oleng.
Suhtluses sai kasutatud vaid toitu. Mänguasi ajab Kieferi liiga kõrgetele tuuridele või siis peletab üldse vältima.
Kasutame terrassil hästi palju paisid, lähedast suhtlemist. Proovin teda  hoida mõnusalt koos minuga lamamas.
Ca 0.35/36 pöördub tema tähelepanu toas toimuvale. Tütar vaatab telekat ning ilmselt ka lehvitab Kieferile
0.40 köidab tähelepanu ka mujal toimuv. Suunast, kuhu Kiefer vaatab kostub väga hästi Vana-narva mnt müra.
Ka kaamerale tuleb pilk peale visata
01.00 pöördub tähelepanu taas minule. Kokku võttis ümbruse silmitsemine ja info töötlemine aega ca 25 sekundit.
01.09  kutsun teda endale lähemale ja vahetumasse kontakti, tuleb ta hea meelega. Limpsides mu nägu ning lehvitades lõdvalt sabalippu.
01.21/22 keelelimpsatus. Kontekstis limpsas ta keelt, kuna lõpetas just vorstitüki söömise ning lisaks oli ta mu näole liiga lähedal (ta ei suuda vastu panna ja proovib igal võimalusel mind limpsata) Aga kuna ma just lükkasin teda ka mugavamsse asendisse, võis keelelimpsatus olla hoopis väike ebameeldiv hetk asendimuutmisel
Alates 01.36 soovib ta taaskord tegeleda ümbruse silmitsemisega. Seekord lühidalt 01.45 tahab ta juba tegeleda edasi minuga suhtlemisega.
01.55 näitab ta selge peapööramisega et talle ei meeldi, et ma taaskord tahan silmanurgast rähma ära võtta!  Minu lastele ei meeldi ka see, kui ma näpu tatiga märjaks teen ja pleki põselt nühin :)
Ehk siis see pisike aktsioon tõi kaasa taas paar suu matusmist/õrna keelelimpsatust
Õnneks andestab ta selle mulle kiiresti ja 02.04 otsib juba aktiivselt suhtlus.
02.16 tuleb taas toas toimuv üle kontrollida
4 sekundit hiljem, minuga suhelda
02.30 – krõbin õunakotis!  Ma masseerin teda ootusärevalt, oleks võinud ilmselt isegi aeglasemalt masseerida.
02.59 proovin vaikselt häälitseda aga tähelepanu jääb kotile, kus krõbin on intensiivsemaks muutunud. Isegi nii intensiivseks et Kiefer peab paremaks minna kontrollima (õnneks ta herilast ei näinud, muidu oleks ma talletanud loomade-putukate sõja)
03.25 hakkan ma teda tagasi enda juurde meelitama. Ma ei kasuta tema nime vaid suvalisi häälitsusi.
Vahepeal oli mul muidugi vaja pistist pakkuda lausega “tule vaata mis siin on”. Loomulikult ta ei reageerinud sellele. Paras mulle!
03.40 pöördub ta minu poole tagasi. Seda premeerin koheselt vorstiga.
Herilane sai lennata õunakotist sõjata minema. Win-win situatsioon.
04.13/14 pingsalt jälgides näeb õnnelikku herilast õunakotist tõusmas
04.42 lisasime peale mõnusat hängimist paar korda ka “It’s your choice” harjutuse olengusse.
Seekord kasutasin tehnikat, et kui tema jättis minu peopesal oleva rahule, andsin talle taskust teise samaväärse maiuse.
ja nii lõppeski meie mõnus oleng.


https://youtu.be/D6bqTlZ1uU4

Teine video ehk pühendumus ja mäng tänaval:
Filmisime video kodutänavas. Mitte kõige kergem raskusaste aga samas ka piisavalt igapäevane. Taustal plõksiv taks on samuti igapäevane nähtus. Siinkohal on paslik hõisata et Kiefer ei reageeri selle taksi peale enam. Ta küll on teadlik, valvel ning ärev aga ta ei leia enam, et tegu oleks eriti ohtliku tegelasega.
Taksi tuli meid kohe segama ning ma tõesti ei tahtnud tema pärast ka kogu setupit taaskord ära korjata.
0.10 teatab taks, et talle ei meeldi see, mida ta näeb
0.13 vaatab juba Kiefer hoopis minu otsa ning järgneb heameelega mulle. Premeerime
0.42 kontrollib Kiefer mis toimubv teises tänava otsas. Rohkelt oli puudel mamme söövaid linde
0.45/46 kontrollis, mida teeb taks
0.57 oli olukord taas läbi mõeldud ning Kiefer pöördus minu poole korraks. Seda pass-by’d ma ei premeerinud
01.01 istus Kiefer ning pakkus mulle korraliku silmakontakti. Sellele järgnes nii liikumist, paid, kui maiust.
01.26 vaatas ta taaskord, mida teeb taks. Taks ikka protesteeris et Kiefer ei tohiks olla tänaval. Selle peale Kiefer hakkas hoopis minuga tegelema.
Kieferile ilmselt ei meeldi see taksi plõksimine taustal aga samas ei ole ta ka minu silituste ja vorsti vastu.
01.54 proovin tema tähelepanu köita rusikas oleva maiusega. Tahtsin teise tuju rõõmsamaks teha aga ta hoopis otsustas pikutama visata.
02.06 hakkasime ninaga puudutust tegema.
Sel hetkel tuleb Kieferisse ka rohkem energiat, sest see on mäng mida ta teab
Ta küll vahepeal kontrollib korra mida taks teeb (02.18, 02.20, ja 02.29, kui taks plõksib taas)  Aga on nõus minuga kaasa mängima
hüppamist
02.30 on ta tähelepanu hajunud ja ma parem jään ootele.
02.35 oleme taas “koos”
02.40 oli vaja kontrollida taksi ning ka teist tänavaotsa
02.52 jätkasime puudutusmänguga
03.10 vedasime end tee pealt eest, sest vahel satub ka meie tänavale autosid
Kuna Kieferile väga autod ei meeldi, siis peale auto möödumist oli pisikene nuusutamise sessioon (kuigi lõdvalt, mitte üleärritununa) pluss kivi on ka koerte postkast, kus alati on midagi uut.
03.25 oli tähelepanu taas minul. Reageerisin kohestelt, et vältida stressamist auto pärast
03.38 luban lausa oma nägu mõnuga limpsida, see rahustab ja rõõmustab teda :)
03.46 proovime luua aktiivsemat käe tagaajamise mängu
See õnnestus meil väga hästi kuniks 04.01 tuli jälle auto! Suur, punane ja inetu ning näha on, et see ei meeldinud Kieefrile grammigi
04.17 raputas ta selle koleda kogemuse enda seljast ning jätkas heal meelel minuga mängimist. Kehakeel lõdva, samuti suunurgad
04.30 läksime taas lamavasse asendisse ja jätkasime käemänguga ja puudutamistega
Vot siis oleks pidanud tegelikult juba hakkama sessiooni lõpetama, sest mul hakkasid ideed otsa saama. Aga kuna Kiefer väga väss ei olnud, tegime veel paar harjutust (kõrval, istu, lama, püsti,keeruta.)
05.49 – hopp minu najale! Mulle meeldib aga vat kodused ei salli seda silmaotsastki
Taksikoer oli selleks ajaks üldse lahkunud. Ilmselt sai tal koeratsirkusest kõrini.
Ühe tobeda kaheksa tegime ka ning sellega meie pikaleveninud suhtlus tänaval päädis
Samas mina olin rahul ja koer ka :)

https://youtu.be/BnIyWxdyW1Q

Praeguseks olen selgeks saanud, et trennisessioone tasub alati filmida, sest “ülevaltpoolt” ei näe pooli märke koera kohta. Samas pärast filmi vaadates näed, kuidas ca 30-50% koera kehakeelest jm märkidest jäi märkamata.
Kas teie filmite sessioone?

Hügieeniprotseduurid

Tere, armsad lugejad.

Olen olnud kaua vaiki, sest suvi on olnud väga kiire aeg. Hästi palju olen Kieferiga veetnud aega Prangli saarel ning õppinud Fenzi Dog Sports Academy materjale. Sügisest proovin postitused taas stabiilsemalt teieni tuua. Kiireimad ja päevakajalisemad ülevaated on alati olemas Facebookis

Aga täna tahtsin kiiresti rääkida hügieeniprotseduuridest ning näidata, kuidas meie puhastame kõrvu ja lõikame küüsi.

Dogspeed Positive Training avaldas väga huvitava postri:

koer veterinaari juures
Author: https://www.facebook.com/DogspeedPositiveTraining

See pani mind mõtlema, et ka meil on üldlevinud probleem, et koerale ei meeldi kas kammimine, küünelõikus, hammaste või kõrvade puhastus, protseduurid silmadega.
Enamasti sunnitakse koer protseduur ära kannatama (jõuga kinni hoides, maha surudes) hoolimata koera tunnetest ja arvamusest. Sest ta ju PEAB tolereerima inimmaailma veidrusi küsimusteta.
Ei, ei pea. Sellised protseduurid on absoluutselt tundmatud loomamaailmas.Meie saame õpetada koerale, et protseduurid = hea kogemus ning koer saab õppida seostama hügieeniprotseduure heade asjadega.
Jagatud graafik näitab päris selgelt, millises punktis milliseid nippe ning käitumismustreid võiks kasutada.
Meie endi ehe näide – Kiefer ei talunud küünte lõikamist. Ta kas tõmbas käpa ära, läks minema, oli üleni pinges ja stressis või võttis hammastega õrnalt minu käe enda käpalt. Aga kaua ta oleks jaksanud õrnalt võtta, kui mina oma lolli järjekindlusega asetasin teda ebameeldivasse situatsiooni?
Praegune küüntelõikus on meil chill – Kiefer lamab ning ootab, mil ma lõikan naksaki ühe küünetipi. Üks küünetipp võrdub üks kõrge väärtusega maius.

Video lõppu lisasin klipi mängust, millega vaese ja traumeeritud (kõik mõnusad lõhnad maha pestud ja nüüd võetakse küüned ka veel ära!) koera taaskord rõõmsamaks sain ja Kieferi meelistegevuse – kuuma fööni ees istumise.

Lisaks on Kieferi kõrvad hetkel veidi haiged ning täpselt sama valemiga saan ma puhastada kõrvu sügavalt seest ning spreitada erinevaid haisvaid vedelikke kõrva.
Aga mis tunne oleks koeral, kui ma seda kõike teeksin jõuga ja nurka surudes? Kui tõsiseltvõetav ning usaldatav inimene ma oleksin tema jaoks?

Sellele mõeldes, läksin koju ning filmisingi lisaks ka meie kõrvade puhastamise tseremoonia.
Meie kõrvade puhastamine läheb üldjoontes hästi. Kindlasti lavahirm mängis ka rolli aga tegelikult saaks sellist protseduuri veel suurema entusiasmiga ja mängulisemalt läbi viia.
Kiefer ei tolereerinud kedagi ei pusasid lõikama, küüsi lõikama. Kõrvu ma isegi ei proovinud puhastada.
Nüüd kasutades ebameeldiv liigutus= kõrge väärtusega maius valemit., oleme saavutanud suure edu hügieeniprotseduuride tegemisel.
Veel oleme pigem neutraalses tsoonis ehk Kiefer on siiski pigem “nõme” seisukohal aga mängulisust vahele pikkides, suudan ma hoida saba naatukenegi lehvivana :)
Lisaks on kadunud ka üldine pinge kehast. Samas ma saan ka temast aru. Kui ikka kõrvas on ebameeldiv ja/või valus, peab seda emotsiooni koheselt väljendama. Mina saan aidata tal selle emotsiooniga toime tulla.

Link videole: https://youtu.be/iEzg8DHZpsY

Ninaga puudutamine (targeting)

Täna tegime Kieferiga lihtsamaid harjutusi toas ning ühest väga hästi välja kukkunud harjutusest ehk ninaga objekti puudutamisest täna räägingi.

Oleme mitmeid kordi harjutanud ninaga käe või sõrmede puudutamist. Seekord vaadates üht Eileen’i (viide postituse lõpus) videot, soovisin ka ise proovida, kuidas tuleb meil välja paberitüki puudutamine eemalasuva objekti küljes.
Peaks mainima, et seekord läks päris lihtsalt aga seda seetõttu, et Kiefer on seda enne kümneid ja kümneid kordi harjutanud.
Kui koer alles alustab selle harjutusega, tuleks kindlasti jagada ülesannet oluliselt väiksemateks osadeks ning raskusastme tõstmisel nö algusest peale läbi korrata. Minu enda tehtud videos kumab läbi kiirustamine (lumping ingl.k) Kindlasti soovitan vaadata ka Eileen’i videot (video postituse lõpus) et vältida nii enda kui ka koera frustreerumist.

Miks üldse selline harjutus? Sest seda on koerale kerge õpetada, see on koera jaoks kerge õppida (väga hea vahend koera enesekindluse kasvatamiseks, kui tal on võimalik frustreerumata õigesti õpitavast aru saada)
Väga paljud koerad tulevad heameelega “puuduta” käsu peale peremehe juurde isegi siis, kui “siia” käsk ei ole veel 100% kinnistatud (NB! Ärge seda siis halvasti ära kasutage, muidu hakkab koer seda käsku vältima)
Näide: Kui “tule” tähendab koera jaoks enamasti lõbu lõppemist – rihmastamist, tuppaminekut jne, siis heameelega kasutaks omanik midagi sellist, millele koer heameelega reageerib.
Kui käsklus “puuduta” abil koer enda juurde meelitada, premeerida (või mitte premeerida) ja seepeale kogu fun koheselt lõpetada, hakkab koer mõistma käsku negatiivsena ning kogu hoolega õpetatud tegevus laguneb vaikselt koost.

Puudutamist saab edukalt kasutada trikkide õpetamisel nagu kella helistamine õue minekuks, teleka sisse-välja lülitamine, uste sulgemine, palli mängimine jne. Lisaks saab  kasutada puututamist agility objektidel ning kasutada suunamisel toidu asemel. Nii saab moodustada mitmeid käitumisahelaid enne suurt preemiat/maiust/mängu.
Harjutuse käega õpetamisel on suur eelis see, et ei pea kaasas hiljem kandma nö lisavarustust. Müügil on ka spetsiaalsed target-stickid ning neid on ka ise kerge valmistada.
Aga käsi on hea, lihtne abivahend ka igapäevaolukordades.

Videos on meil paar kordust paber käes ning kuna Kiefer on nii “mängust kaasa haaratud” kleebin paberi suht kohe ka riiuli külge.
Palun ärge pange tähele seda remondisegadust, ma luban et suvel teen rohkem videosid ilusas roheluses – õues :)

Kindlasti soovitan vaadata ka Eileen and Dogs’i videot, kus on eriti hästi näha kiirustamine (jah, ma arvestasin sellega et oma videos kiirustades võime lõpetada samamoodi, koer läheb stressi kuna temalt nõutakse korraga liiga palju ja reegli muutuvad liiga kiiresti, kordusteta)

Eileen’i blogi asub siin
Ka positiivse treeningu puhul on võimalik koeras stressi tekitada
Eileen’i video kiirustamisest ning mida see endaga kaasa toob (lugemismaterjal ülal asuval lingil)

 Targetingi kohta lisaks:

Kikopup’i imevahvad õpetused
Karen Pryor’i õpetused

Ning miks mitte mängida puudutusmänge ka käpaga 😉
Ilusat õhtut!