Malta, koerad ja muud loomad

Selle aasta esimene puhkus möödus Maltal. Lisaks kultuurilistele elamustele jälgisin hoolega koeri ja koerakultuur on sealmaal oluliselt teistsugusem.

Hulkuvaid koeri nägin 7 päeva jooksul 2 tk ja kas nemad ka reaalsed hulkurid olid, seda ma ei tea sest üks oli turul ja teine parklas, mida ümbritsesid parklas kauplevate inimeste elamud. Ja teate mida ma veel 7 päeva jooksul 2 korda nägin? Vedelevat koerakakat! Jah, loete õigesti, tänavad olid koerakakavabad! See oli super kogemus ja natuke üllatav ka et vat ühed saavad ja teised ei saa kohe mitte (mõeldes siis hetkel Eesti tänavatele)

koerakaka koera väljaheide

Uskumatu aga tõsi! Ja ei ütleks et ma just väga vähe koeri oma teel oleks kohanud. Kõige vanem koer, keda kohtasin oli 16-aastane ning oli juba väga väetike. Onu aitas teda õue ja püsti ning koos nad sammhaaval liikusid. Nendest ma pilti ei teinud.

Põhiline probleem tundus Maltal olevat see, et puudus rohelus ja piiratud tühjad alad, kus koera jooksutada. Seetõttu tundus mulle ka et enamus koertest olid pigem ülekaalule kalduvad.

Koerad olid kõik ilusti rihmastatud, puudus igasugune jauramine teemadel kelle koer peaks vabalt liikuma või kelle koer keda nuusutama. Omanik ja koer/koerad liikusid alati ühes rütmis ja teistele omanikele anti teed ilma juurde trügimata. Minu suu oli igatahes lahti. Loodetavasti arenevad meie koerapidamisharjumused ka hooga edasi.

mängiv koerSee vahva kutsu vasakpoolsel pildil oli Marsaxlokk’i külas, kus omanik läks paadiga merele. Kuna koer oli ilmselt sellise elukorraldusega harjunud, otsis ta omale tegevuse. Nimelt tõi ta suure plastpudeli, ajas selle vette ning hüppas paadile seda pudelit “taga haukuma”. Seda vahvat mängu nägin päris paar korda pealt. Inimesi koer ei tülitanud ja kutsu-kutsu-kutsutavate turistide juurde ei läinud. Mängis ja ootas oma peremeest.

koer ootab

 

 

Paremal pildil koer oli väga häälekas ja nõudis oma peremehelt, et aitab nüüd küll lobisemisest, liigume ometi edasi!

koeral palav

 

 

Selle vasakpoolsel pildil oleva koera peremees ilmselt mõtles veel tükk aega et ohh neid turiste. Nimelt liikusid nad algul meie ees ja minul oli muidugi vaja mööda kiirustada, et siis klõpsuke ära teha. Õnneks on inimesed sealmaal rõõmsad ja ei tee sellest numbrit, kui turistid ahhetades nende koeri pildistavad. Koerahooliku särk oleks pidanud mul ilmselt seljas olema.

kaks koera rihmasNeid kahte koera (parempoolne pilt) kohtasin päeval jalutamas promenaadil ja õhtujaheduses koos lastega “ringitamas” pargis. Koerad jalutasid rahulikult, lõdvas rihmas ning mis saab olla ilusam vaatepilt kui lapsed loomadega (loomulikult kui lapsed oskavad looma kohelda!) Tüdrukud liikusid koerte tempos ja nende tähelepanu oli koertel. Puudus igasugune koera tirimine, edasijõnksutamine või mobiilis passimine/sõbraga jutustamine. Seda kohtab meie maal tihti.

koer ülekaaluline

 

Antud pildi (vasakpoolne pilt) puhul polegi muud kommentaari kui ehk see, et paljud koerad kaldusid vähemal või rohkemal määral ülekaalule.

jalutusrihm ja traksid

 

 

 

Ja see soliidne härrasmees oma kahe koeraga! See vaatepilt oli VAU. Ma nägin neid kaugel minemas ning jooksin järgi, jättes lapse kus see ja teine ootama (no ilmselt on ta mu hullusega harjunud ja väga pahaks ei pannud). Kaks nii ilusat hoolitsetud koera, härral “pühapäevaülikond” seljas ja koerad olid nii tublisti omaniku küljel!

 

Aga aitab koertest. Sest kohapeal nägin veel kasse, politseihobuseid, sisalikke, papagoisid, merilõvisid ja delfiine ja neid kõiki ma pildistasin ja soovin ka teiega jagada :)

politseipatrull hobustel
Malta hobupatrull

Ja sellel pildil on kaks kaunist sisalikku + kõige parempoolsemal madu. Ei, ma ei tea mis madu see oli aga ta oli elus ja ma tegin klõpsu ja parem lahkusin. Üks tädi oleks peaaegu shoki saanud, kui ma sõna snake kõvasti välja ütlesin. Sorry, tädi!

madu Kui need olid tegelased, keda ma pigem kätte ei võtaks, siis linnukestega oli hoopis teine lugu. Pistrik oli meeletult kaunis lind ja loomulikult nümfid. Üks nümf otsustas, et ta ei lahkugi (lasi isegi endale musi teha) ja võitis mu südame. Õnneks on meil peres ratsionaalselt mõtlevaid inimesi nii et papagoisid mul veel (VEEL!) ei ole.

nümfkakaduu pistrikpapagoi

 

Seda papagoid tavainimeste kätte ei antud. Papagoi oli õpetatud puhtalt positiivsetel meetoditel ja kui papagoi oma oskusi näitas, premeeriti iga tema tegevust ning kui tegevus ei tulnud välja, ei sunnitud teda otsast alustama vaid anti preemia ja saadeti puhkama. Hiljem sai ta veel inimestelt suuri pähkleid, mida purustada ning “hello” öelda.

Minu jaoks ilmselt kõige elamusterikkam oli Mediterraneo park, kus sain näha lisaks papagoidele ka merilõvide ning delfiinide esitlust. Rõõm oli näha positiivselt treenitud loomi ja hästi lihtsalt välja mõeldud show’d pealtvaatajatele. Loomad ajasid nö loomaasja ning midagi ebaloomulikku neil teha ei palutud. Ei mingeid rõngastest läbi hüppamisi delfiinide puhul või pallitrikke merilõvide puhul. Loomad näitasid oma oskusi loomamaailma piires. Ja nad olid tegutsemislusti täis.

Tore oli näha, et positiivne treening toimib ühtmoodi nii koerte, lõvide kui delfiinide puhul. Äratundmisrõõmu oli mõnes signaalis nagu näiteks hand-touch ehk ninaga puudutamine. Loomad said iga tegevuse eest ka premeeritud. Show kestis ca 20 minutit nii delfiinide kui merilõvide puhul, mis on minumeelest väga optimaalne aeg et mitte väsitada looma.

Aga mis siin ikka vadrata, järgmised videoklipid loodetavasti annavad veidigi emotsiooni edasi :)

https://www.youtube.com/watch?v=MxzH5s6eMLg
Delfiinivideosse lõikasin kokku just need minu jaoks ägedamad kaadrid, kogu show loomulikult sellist “tsirkust” ei meenutanud aga vaatepilt oli vapustav


https://www.youtube.com/watch?v=sfTY42iIYGc

delfiin

Ja on veel ühed loomad, kellest on rääkimata – kassid! Kasse oli Maltal palju. Hulkuvate kasside probleem on seal täiesti olemas aga see on lahendatud “varjupaikadega” et hoida kassid pigem ühes kohas. Mis on väga hea idee.

kiisud

Ja krabi! Krabi ei tohi unustada!

Tundub, et nüüd olen saanud põhilised emotsioonid seoses loomadega kirja. Aitäh, et jaksasite lõpuni vastu pidada!

Kel veel jaksu jagub, siis lõpetuseks minuti jagu erinevaid hetki, mis ei ole seotud loomadega.

Nädal 02.05-06.05

Õppimine on juhtme täiesti kokku jooksutanud, sest olen lisaks õppimisele ka tihedal töölainel. Olen nüüd paar päeva lõdvemalt võtnud, lugenud pigem ainult loengumaterjale shapingus ja Kieferiga teinud kergemaid harjutusi. Seni teemegi midagi lihtsamat kuniks ma olen loengutega järjele jõudnud ja ilma koerata keerulisemad harjutused läbi harjutan.

Näide – koer, kes õpib minema ümber objekti:

https://www.youtube.com/watch?v=1-pYvEeLHlc

Kuna nüüd on kaunis kevad meie maale jõudnud, siis oleme palju õhtuti ringi liikunud. Ilmad on ju megad!

Oleme proovinud hoida “taset” ja alla 7 km jalutuskäiku ei tee. Selle 7 km jooksul võib muidugi palju juhtuda ja enamasti juhtubki.

Soojade ilmadega on tulnud välja kõik – tervisesportlased, pered, koeraomanikud aga see kevad on meie jaoks kuidagi eriline. Miks?

Sest meil peaaegu juba puudub reaktiivsus! Teate, mis tunne on lõpuks jalutada koeraga, kellega kulged ühes taktis? Kellega olete partnerid? Kellega teed koostööd, mitte ei käsuta? Hea tunne!

Minu unistus oli Kieferist vormida koer kellega ma saan mõnusalt jalutada, ilma et ma peaksin tegelema tema rebimisega ja reageerimisega teiste koerte ja kiirelt vuravate autode osas. Trenne alustasime 2014 sügis. Nüüd 2016 kevad võin ma öelda, et mul on see koer! Mul on paariline, kellega kulgeda ja NAUTIDA seda kulgu!
Jah, tee on olnud parajalt pikk ja vahel nii raske et tahaks kohe käega lüüa aga praegu vaadates Kieferit – igakell teeks ma selle tee uuesti läbi!
Ja just täpselt sama pisikeste sammudega ja positiivselt iga vähimatki asja kinnistades!

Ja mis põhiline – tänu sellele olen leidnud omale hobi ja kire.

Aga natuke ka teisel teemal.
Sattusin järjekordselt kahjuks kuulma, et selline meetod ei tööta või töötab vaid valitud koerte peal. Nii see ikka ei ole. Positiivne meetod, kus arvestatakse koeraga ja arenetakse koera tempos, arvestades tema vajadusi ja planeerides hoolikalt trenne, saavutab ilmselt oluliselt kiiremalt tulemused, kui koera üle “ujutades” erinevate meetodite popurriiga. Tegelikult ei ole ühegi meetodi puhul olemas imenuppu ehk seda igatsetud 5-minute fix’i.

Kurb ongi kuulda kuidas kahe käega meetodit maha laitma tõttavad need, kes ise on ehk loetud päevad proovinud. Okei, olen leebem – äkki ka loetud nädalad aga pole ma kuulnud kunagi eitamas kedagi, kes on järjepidevalt teinud tööd ja reaalselt olnud huvitunud koera heaolust treenimisprotsessi käigus.

Kurb on see et mõni, kes on alles uus antud alal ja ei oska ise veel vajalikku infot tuhandete infokildude hulgast sorteerida, kuulab ja otsustabki et tema koer vajab karmi kätt, sest koer tahab ju hoopis “boss” olla ning on põikpäine, kättemaksuhimuline, kiuslik jpm.

Ma loodan et koidab päev, kus inimene kes proovib mõnd paljudest koeratreenimise meetoditest enne meetodi maha laitmist mõtleb hoolega kas

  • kas plaan oli piisavalt kergeteks ja lühikesteks juppideks lõhutud
  • kas  treenimistehnika oli õige
  • kas signaalid ja vihjed koerale olid üheselt mõistetavad
  • kas meetod on hoolikalt läbi uuritud ja (vajadusel) teadjatelt piisavalt vajalikku infot juurde ammutatud

Nii et minu soovitus – tehke tublisti tööd ja nähke tublisti vaeva ja ärge heituge tagasilöökidest, siis tulevad ka tulemused!

Aga mis ma siin ikka heietan, lisan veelkord meie videod progressist :) Oma silm on kuningas ja võite ise otsustada, kas positiivne meetod töötab või ei :)


https://www.youtube.com/watch?v=AJr99MlsYJg

Ja katkeid meie klassikalistest kevadistest jalutuskäikudest, kus ühte videosse lisasin ka meie teistsuguse murepunkti – reaktiivsuse gaasi andvate autode suhtes.

https://www.youtube.com/watch?v=AJr99MlsYJg

https://www.youtube.com/watch?v=ALwDi5ut6ZM

Ja praegu hakkasin mõtlema et kas ma üldse sellest olen rääkinud, kuidas me hoovis treenime? Treenida proovime nii, et lisame veidi tööd mängu vahele (jah, kerge ununema ja vahel ikka kipub rividrilli vahele tulema) et Kieferil ei kaoks motivatsioon ja rõõm koostegemisest.


https://www.youtube.com/watch?v=FtA58nofuH8

 

Ja selleks, et postitus ikka eriti pikaks veniks, jagan ka mõned pildid meie eluolust :) Ilusat kevadet, sõbrad!õnnelik koer

koeraomanikule
Meid tunneb ära trenniseeliku järgi :)

koera treenimine koera koolitamine

Aprillikuu kokkuvõte

Heihei! Kuidas kõigil läheb ja läinud on?
Meil läheb jätkuvalt hästi. Me ei ole küll treeningutesse jõudnud, kuid see ei tähenda et kodus loorberitel puhkaksime.

Seekord võtsin Fenzi akadeemias 3 erinevat kursust – “Shaping” Sue Ailsby juhendamisel, “Relationship Walks” Donna Hill’i juhendamisel ja “Training Levels 1” Sue Ailsby juhendamisel.

Shaping ehk vabavormimine on osutunud minu jaoks kõige põnevamaks ja olen igapäevaselt tegelenud sheipimise õppimisega. Kui alul tundus, et see ei ole ometi võimalik et ma saan Kieferi panna ümber tabureti käima ilma ühtegi vihjet andmata, siis 7 hoolikalt planeeritud sessiooni hiljem see õnnestus! Jagan teile ka oma videot, kus on sisse jäänud ka mõned naljakad eksimused AGA lõpuks läks koeral “pirnike põlema” ja ta otsustas proovida ümber tabureti kõndi :) Ümber tabureti kõnni osa on muidugi see, mida teie ärge alguses järgi tehke. Algaja vormitav koer peab saama oluliselt rohkem preemiaid oluliselt pisemate edusammukeste eest.

Tundub igav eks? Aga tegelikult ei ole :) Ma ei saa temalt nõuda keerulisemaid asju enne, kui ma ei saa hakkama lihtsate asjade õpetamisega. Ja see õpetamine on tõesti teistmoodi. Ilma igasuguse vihje või suunamiseta tuleb koeral astuda õige samm ja peremehel vastata et jah, see oli see mida ma tahtsin, et sa teeksid. Vägev.

ÕNNEKS tuleb suvi ja ma saan viia end teistel kursustel ka järjele, sest praegu võtab vabavormimine oma 3 loenguga nädalas kogu mu aja. Training Levels on veel intensiivsem – 6 loengut nädalas.
Jah, trennidesse me ei ole jõudnud aga treenime me pea iga päev. Usun et siin annab ka liikuv pilt rohkem edasi, kui pikk ja kuiv jutt.

Antud videos on meie koduhoovi trennisessioon. Ma olen Kieferi üle tõeliselt uhke, sest eelmine kevad samal ajal ei olnud temaga veel võimalik koduhoovis treenida. See oli tema jaoks liiga raske ja mina ei olnud tema jaoks veel oluline. Aga vaadake millise rõõmuga ta nüüd minuga aias mängib ja harjutusi teeb! Tõeline koduõue-tšempion :)
Jah, sess venis küll natuke pikale ja Kiefer väsis lõpuks ära aga seda juhtub meil kõigil.

Ja video intensiivses keskkonnas treenides, saatjateks tihe autoliiklus ja koerteaedikus toimetav koer. Jah, pikk video küll (üle 6 minuti) aga selliseid videosid ma kajuks väga lühendada ei saa sest ükskõik mis ka videos ei juhtuks, on tähtis teada mis eelnes olukorrale ja/või mis järgnes.

Video on tehtud minu uue seikluskaameraga, mille kasutamist ja paigutamist pean ma veel  õppima. Luban, et kindlasti on tulemas ka oluliselt parema paigutuse ja kvaliteediga videosid aga nagu ikka – kvantiteet on koeratreenimisvideotel olulisem kui kvaliteet.

Ahjaa ja postiljon käis ja tõi paki! Sain uue raamatu, mille plaanin suvel läbi lugeda!Koera treenimise raamat

Tegu on Grisha Stewart’i (http://grishastewart.com/bat-overview/ ) raamatuga, mille nimi BAT tähendab käitumise kohandamise tehnikat.

Ma ei hakka kõike eesti keelde ümber jutustama, sest selle tänuväärse töö on juba ära teinud Jette Feigenbaum, Tunnekoera.ee’st.

BAT eesti keeles

Mina ootan väga, mil leian aja et raamatut põhjalikult lugema hakata, sest ka antud raamat kätkeb endas paljut, mida kasutan igapäevasel treenimisel juba tänu Emma abile ja ilmselt leian sealt ka asju, mida saaks teisiti/paremini teha.

 

Märtsi lõpus jõudis kohale meie NTD (Novide trick dog) tiitel. Märtsi algsues tundsin, et olen valmis ja Kiefer oskab 15 erinevat trikki. Saatsime video oma 15st trikist ja hurraa! Kiefer oli nii tubli, et žürii premeeris teda tema elu esimese tiitliga! Kindlasti plaanime jätkata järgmise (Intermediate Trick Dog) tiitli püüdmisega aga hetkel olen pühendunud vabavormimise õppimisele, mis omakorda hõlbustab keerukamate trikkide õpetamist.

trikikoer diplom

Igakevadine pesemine, trimmimine, kammimine sai ka tehtud. Võttis aega ca 3 tundi aga koer on nüüd nii puhas ja pehme ja karvad ei ole sorakil. Õneks talle pesemine ja tema kallal mässamine meeldib. Kas ei ole mitte ilus kevadine koer nüüd?

ilus koer

Selline on olnud meie tegus aprillikuu, loodetavasti jõuan mais tihedamini postitada :)

Treeningud 19.03 ja 25.03

Laupäeval, 19.03 treenisime esimest korda päevasel ajal TAKO’s
Kuna ilm oli väga ilus, otsustasime kohale minna ja tagasi tulla hoopis jala. Kokku kõndisime 13 km ja Kieferile ning minule mõjus see väga hästi! Ma sain isegi oma seljavalust lahti.
Trenni jõudes ei olnud meil erilist võimalust teha korralikku aklimatiseerumist sest teine koer oli juba hallis sees. Hoolimata sellest oli Kiefer pigem madalama energiatasemega ning kontaktis minuga. Kindlasti mõjutas seda pikk eelnenud jalutuskäik.

A-kontakt
Hoidsime end teisest koerast parajasse kaugusesse (vahelt oli eemaldatud nägemiseks 2 plaati) ja sügasime, mängisime. Sessioon oli seekord lühike – kuskil 15 minuti ringis aga jäin väga rahule, sest Kiefer ei ilmutanud ärevuse märke.
Sessiooni lõpus, kui teine koer oli lahkunud, uurisime tema lõhnu ja veendusime et kõik oli ohutu. See on uus element, mille olen lülitanud treeningusse. Kui näeme koera, siis hiljem läheme nuusime selle koha üle.

Tagasiteel oli ehmatavaks kogemuseks üle aia hüpanud lahtine koer. Ma jõudsin vaid Ei hüüatada ja Kiefer urahtas ka paar korda, kuid koer lahkus tuldud teed pidi ja Kiefer taastus väga ruttu ehmatusest. Ca mõne sekundi pärast oli ta nõus juba touch’e pakkuma ja sööma.

Antud korrast ei ole mul häid videosid ja pilte kahjuks aga jagan siiski natuke kaadreid meie jalutamisest (ehk koerast kes veel ca poolteist aastat tagasi tiris kui tank)

19.03 saime kokku ka ühe mureliku koeraomanikuga, kelle koeral on reaktiivsus alles algjärgus ja ta oli nii tubli, et taipas koheselt abi otsida. Õpetasin neile esimesel korral aklimatiseerumist ja kontakti premeerimist ja lubasin koostada koduste ülesannete plaanid. Mul oli ääretult hea meel kuulda, et ta jäi rahule meie sessiooniga. Kindlasti pajatan meie kokkusaamistest pikemalt edaspidigi.

25.03, reedel treenisime taaskord TAKO hallis, seekord paariliseta. Lasin Kieferil aklimatiseeruda, nuusutada omas tempos ja Kiefer soovis lausa mängida! Tegime 2 setti müramismänge ja hästi palju mõnusat äraolemist. Uue harjutusena tegime koera premeerimist siis, kui ta valis teise meelitaja asemel minu ja Kiefer näitas kõrvalkõnni taset siis, kui tal oli vaja näha mis metsseahakklihakarp mul käes on.

Huskypargi külastus 23.03.16

Kolmapäeval, 23.03 käisime väga toreda seltskonnaga huskypargis koerarakendiga sõitmas ja indiaani tipii’s lõkkepaja ümber hundijutte vestlemas.

Rohkem infot ja pilte vahva Raja Talu kohta Raplamaal leiate http://kelgukoerad.ee/kennel/

Ma olin juba ette terve päev kui kuumadel sütel, sest ei teadnud, mis mind ees ootab ja tahtsin tutvuda tõeliste kelgukoertega. Kui lõpuks kella 18ks kohale jõudsime, oli vaatepilt (ja kuuldemäng) veel ägedam, kui ma oleks osanud oodata.

kennel hellerkantri
Päikeseloojand Raplamaal

Kõigepealt võtsid meid vastu kolm hobust, kes soovisid iga külalise käest saada tervituskomitee esindamise tasuks leiba. Siis tutvustati meile imetoredaid koeri, keda oli lausa 38! tükki! Esimene neist on pildil, teistega tutvudes ei olnud aega pilte klõpsutada, sest mõlemat kätt läks silitamiseks vaja :)

alaska malamuut
Tervituskomitee koerlaste esindaja
siberi husky
Kelgukoerad

Kõik koerad olid väga sõbralikud ja aktiivsed ning soovisid suhelda.
Suhelda soovis ka pere kass Ilves, keda koerte jutustamine ei heidutanud grammigi. Ilves oleks tahtnud kõike head kraami maitsta, mida külalised tõid aga kraam suleti ägedasse tarekesse, kus oli küdema pandud kamin ja lauale soe tee ning pirukad.

Kui olime kõikide kasvandikega tutvunud, saime vaadata kuidas kelgu ette hakati rakendama koeri. Ja küll oli hea, et see kelk korralikult kinnitatud oli! Koerad olid nii hoos ja oleks koheselt rajale tormanud. Ja milline jutumüra kõikide koerte poolt kogu üritust saatis.  Sõit toimus 9 koeraga.

 

Meie sõitsime teisena, sain üles filmida rakendi stardi, seda oli nii lahe vaadata!

Ja see sõidukogemus oli väga väga väga lahe! Kujutage ette kelku sahisemas, ümberringi mets ja taevas siramas täiskuu. Milline kooslus!

Kui alul mõtlesime, et küll oleks olnud lahe sõita päikeseloojang taustana saatmas, siis täiesti ereda täiskuu saatel oli kõik veel ägedam. Kindlasti plaanin järgmine talv tagasi minna koos perega!

siberi husky alaska malamuut
Sõit täiskuu saatel

Peale sõitu oli pildistamise aeg ja usinamad oskajad rakendasid kõik koerad kelgu eest lahti ja talitasid oma kohtadele tagasi. Selleks ajaks hakkas väike külmapoiss ligi hiilima ja oli igati õigesti ajastatud soojas tares kuumade pirukate nautimine ja saateks kelgukoerte videokompilatsioonide vaatamine.

siberi husky

Ja muidugi juttu jätkus kauemaks koerahuvilistena, kes me kõik olime kokku saanud.

Ca 30 minuti pärast kolisime ümber indiaani tipii’sse, mis oli selleks ajaks juba üles soojenenud ja kuulasime eesti neiu Laura Kiiroja (pikem kokkuvõte Eestis toimunud seminarist: Tants koos huntidega )  jutustusi huntidest ja nende sotsialiseerimisest.

Tipii’s olemise tegi müstiliseks tipii seinast läbi kumav kuu ja taamal kostuv koerte ulg. Nagu päriselt oleks kuskil indiaani reservaadis (nojah, välja arvatud muidugi see külm ja lumi mis fantaasiapilti rikkusid)

alaska malamuut
Indiaani püstkoda täiskuu paistel

Taaskord saime veendumust, et karistusmeetoditega ei ole õige loomi kasvatada. Eriti hunte. Ja loomulikult ka meie parimaid sõpru – koeri.

Õhtu möödus kahjuks liiga kiiresti ja ootamatult oli kell juba 22 läbi. Oligi aeg asuda tagasiteele Tallinnasse. Koju jõudsin ma kell 00, surmväsinud aga nii õnnelik ja emotsioone jagus järgmisekski päevaks veel kuhjaga.

Soovitan kindlasti külastada meie Eesti oma tegijaid, meie oma koerakasvatajaid kes võtavad oma tööd tõsiselt ja kasvatavad oma koeri hinge ja südamega, pakkudes neile vajalikku liikumist ja rikastust elus.

Aitäh Helle ja kennel Hellerkantri võõrustamast!

alaska malamuut

Treening pargis 05.03.16

 

Seekordne treening toimus kodu lähedal väikeses pargis, mis ei ole Kieferile võõras koht. Kuna me ei ole seal palju aega veetnud vaid pigem läbi jalutanud, otsustasime minna varem kohale ja alustada ikka ülikorraliku aklimatiseerumisprotsessiga. Rohke ringiliikumine enne trenni on alati kasulik, sest siis saab Kiefer oma toas kogunenud energia välja maandada.

koeraga treenimine

Meie jalutusreegliks on kujunenud, et enne 10 minutit ma “korda” ei nõua ja trikid, mängud, harjutused tulevad jalutuskäigu II pooles. Nii ei pea koer ka end kehvasti tundma, et ta tahab ju ringi tuhnida aga perenaist tuleb hoopis kuulata.

Kui trennipaariline Emma saabus, olime juba ca 20 minutit aklimatiseerunud ja Kiefer oli mõnusas heas tujus. Lihased lõdvad, ärevus puudus.

Seekord oli hästi huvitav jälgida Kieferit, kui ta nägi kaugemal Emmat ja Meerat – millise intensiivsusega ta õhku vedas ja nuusutas ja uuris. Ilmselt sai ta õhust kõik vajaliku info kätte ja meile Emmaga tundus et Kieferil on tekkinud positiivne seos ärriti suhtes, sest ta muutus rõõmsaks, mitte ei läinud pingesse. Pinget ja stressi tekitas kõige rohkem see, et ta ei saanud oma tahte järgi minna Emmat tervitama.

Lisaks hakkab mulle aina rohkem tunduma, et hirm liigikaaslaste ees hakkab hajuma ja asendub pigem uudishimuga. Aga see on hetkel veel ainult väide. Selle tõestuseks on meil ikka rohkelt analoogseid korduseid vaja.

Üks vahva näide oli see, kui Kiefer oli Emmale ja Meerale fikseerunud ja taustal jalutas mööda teine koer. Kiefer vilksamisi registreeris teise koera olemasolu ja suunas tähelepanu tagasi E&M tiimile. Oleks ta tunnetanud ohtu, oleks ta kindlasti end ümber fikseerinud täiesti võõrale koerale.

Lisaks tegime kaks täiesti vahvat mängusessi ja Kiefer nõudis ise häälekalt lisa! Mis saab olla parem!

Videomaterjali läbi analüüsides jäid muidugi kohad silma, kus oleks saanud paremini. Mõningad ilusad kontaktid jäid premeerimata, rohkem oleksin võinud mina ka kasutada häält ja kehakeelt.

Millega ülimalt rahul olen, on hästi ajastatud positiivsed katkestajad siis, kui Kiefer end natu liiga intensiivselt vaatama unustas. Kuna murelikel koertel võib tekkida selline lukkujäämine ärriti peale, kus ta ise end üles keerab, on mõttekas seda katkestada. Mina katkestasin iga 3-4 sekundi tagant, siis suutis ta mõtteid koguda ja uuesti vaadata või hoopis minu poole pöörduda, et teeme midagi.

Kuidas katkestada? Mitte füüsiliselt. Mina viskan lihtsalt krõbinaid/vajadusel väärtuslikumat maiust koera nägemisulatusse ja see jätab koerale pigem mulje, et ohhoo mul on hoopis midagi muud lahedat teha.

Kui ma hakkaksin temaga rääkima, võib ta mitte reageerida ja minu häälest saab tema jaoks ebaoluline taustamüra. Rihmast tirimine või muudmoodi füüsiline suunamine oleks juba koera jaoks ebameeldiv ja annaks kaasa signaali, et midagi läks nüüd eriti valesti ja ärriti suhtes tasub igaks juhuks rohkem valvel olla.

Üks võimalus pingelises olukorras oleks veel koera vaate katkestamine tema ette astudes. Ma ise ei ole seda varianti katsetanud, sest Kieferil on tavaks hakata liikuma kui ma liigun. Ehk see võib meile põhjustada hoopis lisasekeldusi.

Trenniga jäin väga rahule, see on see mida ma Kieferilt ootan.Tööd saame rahulikult edasi teha, sest läbivaks jooneks trenni ajal oli ikka ärriti poole vaatamine iga natukese aja tagant, see tähendab et murekorts kuklast 100% kadunud ei ole. Lõtvus, mängulisus, kontakt see-eest andsid märku et üle raskeimate kohtade oleme siiski roninud.

Ja vaadake kui uhke kindlus on nüüd Kieferil õues :)

Ilusat päeva jätku!

koera kuut

 

TAKO hallis reedel 19.02

Mul jätkub nüüd pikaks ajaks nuputamismaterjali kuidas me üldse hallis käima hakkame, sest autosõit ajab
Kieferi nii pingesse, et hilisema aklimatiseerumise uudses kohas pöörab see pea peale. Et mis mõttes pea peale?
Selles mõttes, et kuna Kiefer stressivabalt vajab uues kohas aklimatiseerumise aega vähemalt alates 10st minutist, ei
toimi korralikku aklimatiseerumist peale autosõitu enne paarikümmet minutit. Selle asemel, et tutvuda halliga,
lõhnadega, veenduda et ei ole ohtusid, tegeleme stressist ja pingest rahunemisega. See on muidugi ka ääretult vajalik, kuid ma ei tahaks et hall hakkaks stressiga seostuma.

Reede oli veel eriline seetõttu, et enne halliminekut me ootasime. Proovisime oodata autoga eemal ja olla õues aga see ei olnud Kieferile meeltmööda, sest koht oli liiga võõras ja intensiivne (tühermaa ja laohooned).
Lasin ta autosse tagasi ja proovisin istuda talle lähemal ehk tagumisel pingil. Kiefer oli pinges nagu pulk. Vahepeal ta mitte ei toetanud, vaid lausa surus oma pea jõuliselt vastu mind ja ei olnud väga võimeline kuulama, mida ma räägin.
Kuna meil igapäevaselt ei ole võimalik sõita autoga, et võtta ette korralik harjutamine ja tuimestusprotsess, leian
et minul on lihtsam mõelda mõni muu viis liikumiseks, kui auto.
Kiefer armastab näiteks jala matkamist ja meeldib ka ühistranspordiga sõita.

Kui saabus meie kord, sõitsime autoga halli juurde ja alustasime aklimatiseerumisprotsessi kõigepealt õues. Õues oli
tegu pigem stressist ja ärritumisest vabanemisega ja Kiefer näitas tugevalt huvi üles minna sisse. Otsustasime et
läheme sisse ja jätkame rangelt kohanemisega ilma ühegi harjutuseta enne, kui koer ise ei küsi.
Trennimaterjali analüüsimiseks saime seekord 19 minutit. 19st minutist lühendasin video 3,5 minuti peale, proovides üles märkida kõik armsad hetked.

Seekordne trenn jääb meelde väga põneva näitena sellest, mis juhtub siis kui lased koeral näidata, mis on tema huvi.
Poolteist minutit peale halli sisenemist, valis Kiefer enda huviobjektiks A-poomi. Ja kuna selle valiku tagajärjel olime me kõik eriti õnnelikud ja maiuseid “sadas” lahkelt, kordas Kiefer poomile ronimist kindlasti ca 10 korda! Ise nii rahul oma saavutusega :)

koer valib
Dog’s choice. Creativity. Trust.

Seekord oli ta väga aldis uurima erinevaid objekte ja tasapindasid. Huvi pakkus kast nurgas, krae kõrgemal serval ja isegi tunnel.

Kiefer küll täitsa vabatahtlikult libistas end tunnelisse, mille eest sai ka preemiat aga sellist “vau” efekti tal ei tekkinud nagu A puhul. Peale tunneli läbimist jätkus intensiivne nuuskimine ja kui nina maapinnalt kõrgemale tõusis, tekkis ka üks raputus. Ma nimetan seda alati pinge maha raputamiseks. Peale seda sügasin teda veidi ja tõstsin maiuse astet korraks (alustasime krõbinaga) viineri peale. See suunas huvi vahelduseks minu peale, andis Kieferi vaimule puhkust ja mulle võimaluse suunata ta taaskord aklimatiseeruma.
Aklimatiseerumine omakorda viis meid tagasi A peale, kui eriti lahedasse ja maiuserikkasse kohta.
Kuigi me ei teinud elementi üldse selle tagamõttega, et seal võiks mingit korrektsust olla, meeldis mulle väga, kuidas Kiefer lõpetas A korralikult tagumised jalad kontaktis.

Ja mis mulle veel väga meeldis – Kiefer nägi teist koera teiselpool halli analoogse A peal ronimas ja ta ei reageerinud! Sõi maiuseid ja ronis tublisti alla. See oli super saavutus!

Sessiga olen 100% rahul ja loodan, et jõuan juba ka see reede uuesti trenni.

koertekool

2015 kokkuvõte

Aasta 2015 hakkab lõpule jõudma ja tasub teha väike tagasivaade meie tegemistele.
Koondan postitusse paremad videod ja veidi pildimaterjali, sest kõike sõnadesse pannes tekiks mitmekilomeetrine postitus ja pildid-videod ütlevad alati rohkem kui sõnad.

2015 oli suuresti enesetäiendamise aasta, alustades dr. Marti Lasn’i koerte esmaabikoolitusega ja lõpetades Victoria Stilwell’i show’ga Helsinkis, Olympiastaadionil.
Väga oluline oli minu jaoks aprillis 2015 toimunud Tuire Kaimio seminar. See andis mulle jõudu ja teadmist, et olen oma meetodiga 100% õigel teel.
Alates juunist 2015 olen võtnud e-kursuseid Fenzi Dog Sports Academy’s ja kuna häid kursuseid aina tuleb ja tuleb, siis 2016 saab olema samuti sisustatud Fenzi kursustega. Neist ei saa kunagi küll!


Suurim saavutus 2015 aastal on kindlasti see et oleme õppinud Kieferiga üksteist tundma ja hindama. Meist on saanud partnerid ja Kiefer teab, et raskel ajal olen ma tema jaoks olemas ja toetan teda igas ebamäärases olukorras.

Väga palju oleme panud rõhku meie hirmust tingitud agressiivsuse probleemile ja  tänu meie väga armsale sõbrale Emma’le oleme augustist detsembrini treenides teinud nii suuri edusamme, et Kiefer on juba peaaegu nagu täitsa tavaline koer! Minu mõistus peab veel järgi jõudma, et tegu ei ole enam selle sama ebakindla ja ara koeraga, vaid tema enesekindlus on tohutult tõusnud ja enne tegutsemist otsib Kiefer minult tuge.
Siia on paslik lisada video, millise koeraga oli tegu enne, millisega nüüd, kas pole mitte meeletu areng??

2015 aasta ongi olnud meie jaoks pigem mängu aasta. Oma suhet oleme otsinud ja üles ehitanud läbi pühendumuse ja mängu. Sest nüüd kus oleme saavutanud tugeva põhja üksteise usaldusele, on võimalik 2016 eesmärkidesse püstitada ka klassikalise õppe märgike. Jah, me plaanime minna tagasi koertekooli sest tunnen et me oleme selleks valmis. Aga sellest räägin edaspidi.

Peale pühendumuse ja mängu oleme muidugi veidi ka nuusutanud kuulekust nõudvaid trikke. Näiteks praegu on meil käsil Sue Ailsby Rally skillbuilding ja meil on nii fun!
Jah, üks olulisemaid asju mida ma olen õppinud ise on see, et treenimine peab olema fun! Nii endale kui koerale. Kui emb-kumb tunnebv end halvasti protsessi käigus, siis parem tasub ümber hinnata, kas see on vajalik või kas seda ei saa kuidagi toredamalt teha.

Trikkide õppimine jäi meil omal ajal selja taha aga vahel kui palun Kieferilt a’la 2014 sooritatud trikke korrata, siis ülivähese abiga suudab ta neid teha! Ta on nii tubli koer!
Veel üks supervideo ja siis mõned pildid meie 2015 aastast :)

Pildis oli meie aasta 2015 kõrghetk nagu tavaliselt suvi, mil Kiefer sai Pranglis lõpmatuseni ujuda, joosta, mängida, lehmi vaadata, koertega nina kokku pista (jaaa, lugesite õigesti. See oli Kieferi suurim saavutus suvel) veelkord mängida, ujuda joosta.

suzanne clothier
Each relationship with an animal and a human, is a bridge uniquely shaped to carry only those two, and so must be crafted by them (S. Clothier)

Ma olen õnnelik, et meil on selline maakoht, kus Kiefer saab nautida seda päris õiget koeraelu ja iga aastaga läheb maalolemine mõnusamaks, sest Kiefer arvestab aina rohkem oma perega, mitte ei talla sinnapoole, kuhu tuul puhub.

koerTema metsikust laudaalusest loomusest on välja kasvanud mõistlik pereliige, kellele võib kindel olla. Välja arvatud siis kui on silmapiiril kass, või mingi loom, või lind või huvitav lõhn. Aga ta on lahe oma heade omaduste ja vigadega. Meist keegi pole täiuslik :)

kaks koera

 

 

 

 

Kieferi parimaks omaduseks aasta jooksul on kujunenud impulsikontroll. Ma saan teda pildistada nii, et ta on viisakalt paigal ja pildid tulevad mõistlikud!

Kaks ilusat näidet:

hea koer

Ja veidi veel pilte meie argipäevadest :)   Kõik päevad on olnud täis pigem rõõmu, kui kurbust. Jah, ka neid kurvemaid päevi on olnud, kuid täna ei ole õige aeg nendest kirjutada.

rõõm koerastMeie aasta 2015 on olnud väga tore ja tegus ning õpetlik.
Suure julgustükina võtsin end kokku ja panin kirja ka mõned oma arvamused eraldi blogipostitustena. Neid on võimalik lugeda siit:
http://mary.ee/category/artiklid/

2016 eesmärgid? Lihtsad ja selged :)

1) Minna tagasi kooli
2) Jätkata samas vaimus, luues aina tugevamat suhet läbi üksteisele toetumise, pühendumuse ja mängu.

Mari ja Kiefer soovivad oma sõpradele ja lugejatele kaunist ja meeleolukat aastavahetust ja kohtumiseni tuleval, 2016 aastal!

saad koera keda vajad

24.11.2015 Kuidas meil läheb?

Tänan küsimast, meil läheb hästi :)

Kuna lõpetame kodus remonti, on meil hästi kiired ajad ja koeratreenimine on veidike tagaplaanil. Igapäevaselt jalutame ja hoiame trikid peas värskena aga midagi suurt ja erilist korda ei ole saatnud. Eks need sügisesed ilmad tõmbasid ka veidi motti alla.

Ahjaa, üks suur hurraa oli küll –  kui sain jalutada vihmavarju ja koeraga! Ma paar aastat tagasi proovisin seda ja vandusin et selle hullu tiriva tangiga ma ei lähe mitte kunagi nii välja, et mul peale tema midagi kaasas on. Kui ma temaga üldse veel kunagi lähen!!!
Aga nüüd oli see jalutuskäik lausa lust ja lillepidu. Kiefer on niiii tubli koer! Kiidaks kohe palju palju :)

Reaktiivsushooge aedades olevate koerte tõttu tekkinud ei ole, olen rakendanud alati ennetavat managementi ja see on õnnestunud  pea perfektselt!
Üks jooksev kutsu ehmatas meid küll (ei haukunud, me lihtsalt ei teadnud et ta seal aias on). Kiefer haugatas ja automaatselt korrigeeris end minu käest maiust sööma. Mul oli nagu eriti VAU!
Lisaks arvestan alati sellega, et kõik päevad ei ole vennad ja on nii häid kui halbu aegu (mulle muidugi meeldivad need head väga :) )

Lisaks olen  hõivatud ka uue kodulehe tegemisega, kuhu tahan meie kõik seiklused üle viia.

Paks_must
Kuidas logo meeldib?

Vana blogi http://dogspawsitivelife.blogspot.com.ee/ jääb avatuks arhiivina.

Trennides oleme käinud tublisti iga pühapäev. Eelmine kord olid meil super mängusessioonid ja 0 reaktsiooni aga kahjuks ei ole tollest korrast ei filme ega pilte, sest meie camera-woman oli hõivatud.

Seekord saime nii pilte, kui videosid.

Ma olen täiesti veendunud, et Kiefer on selline kergeltärrituv, lühikese närviga “tahan sulle kohe tere öelda” tegelane (frustrated greeter). Seda haldasin trennis paaril korral maiuste mahaloopimisega seni, kuni tervitatav jõudis meieni. See on väga hea nipp elulistes olukordades, kus koera tähelepanu on vaja mujal hoida.

Trenniplatsil aklimatiseerusime ja nautisime pilve tagant piiluvat päikest (alates augustikuust on ilmad meie kõiki trennilisi meeletult soosinud!), kuniks meie peibutuskoer platsile tuli.

Kutsukese meist möödudes ei teinud Kiefer agressiivsussööste vaid frustratsioonihäälitsusi pigem. Samas tuli ta olukorrast kiiresti välja, keskendus minule ja mängis innukalt. No vaadake kui keskendunud me oleme eksole 😀

koera koolitus
Üks kord kogu sessi jooksul tekkis koht, kus meie “ärritid” tegid veidi intensiivsemat mängu ja Kiefer kukkus riidlema aga ka see ei olnud olukord, kust mul ei oleks olnud teda võimalik välja tuua.

Kaks esimest videot on 22.11 trennist

Esimeses videos on niii nii armas, millise entusiasmiga Kiefer mängib ja millised hüppega target’id vau! Poleks videol, ei usukski.
Teises videos mulle meeldib tema “õrn” lähenemine pikaliolevale minule. Ei mingit rappimist ega rassimist.

Ja see on omakorda 25.10 trennist, mis oli meil ka nii supermõnna :) Ja see laul…
“In a relationship..something has changed” Ja meie partnerlussuhtes on reaalselt ka miski väga väga väga muutunud!

Esimesest detsembrist algab uus semester Fenzi akadeemias. Seekord me “diipi” materjali ei võta, diipi jätkub kauaks veel seedimiseks ja harjutamiseks. Teeme mängulisema, Cookie Jar Games semestri ja proovime jõudu ka Rally Skillbuildingus . Need kaks asja on midagi täiesti uut meie repertuaaris ja ma tundsin, et me vajame midagi, kus tulemused on silmaga nähtavad.
Detsembris jagub kindlasti rohkem teemasid, videosid ja pilte ja jutukesi..

Ja jõudsime selgusele, et on üks trikk, milles Kiefer on  eriti tugev – oodata viisakalt ja mitte ampsata tema nina all olevat toitu. Vähemalt ühes asjas on meil tekkinud imekaunis impulsikontroll.
Piltidel poseerib Kiefer minu toiduportsjonitega, katsusin toidu pildistamisse tuua veidike ilu.
Ausalt, kui mul oleks kahtlust et ma võin oma toidust ilma jääda, ei oleks need taldrikud tal nina all :)

koer hoiab end tagasiJa lõpetuseks üks imearmas video veel! Nimelt oli mul au hoida vahepeal ägedat Cane Corso’t, kellega proovisime ka istumist lamamist ja mängu. Armas tüdruk!

Järgmiste postitusteni!

Teab aga ei tee

põikpäine koer
Photo by mpliu on flickr

Leidsin väga hea artikli!

https://paws4udogs.wordpress.com/2013/05/27/but-he-knows-it/
Sagedasim frustratsiooni põhjustest ongi see, kui koer võiks omaniku arvates teada oma ülesannet aga ei täida seda! Sel hetkel keeb inimlikult üle ja koera keeldumist peetakse dominantsuseks, jäärapäisuseks, armukadeduseks (ja võib hästi palju erinevaid halvustavaid omadussõnu veel lisada)
Aga enamasti tasuks hoopis endale otsa vaadata:
– kas ma olen koerale harjutuse piisavalt selgeks teinud?
– kas ma olen koerale harjutuse ette söötnud nii, et tal on võimalus õnnestuda, mitte läbi kukkuda?
– kas tema õnnestumisprotsent on harjutuse sooritamisel suur?
-kas seda harjutust on tehtud erinevates kohtades ja ka erinevate segajatega (kas on piisavalt üldistatud)?
– kas minule vastumeelse tegevuse puhul olen õpetanud koerale asenduskäitumise?
Koer on koer ja koeral on ainult koera mõistus. Kui meie ei õpeta talle, mida meie temalt igapäevaselt ootame, siis teeb koer seda, mis on tema jaoks loomulik ja naturaalne.
Kui koer on juba eksinud, siis tasub korra sügavalt hinge tõmmata ja need punktid läbi mõelda.
Karistamine võib olla efektiivne vaid koera täpselt eksimuse pealt tabades.
Kui karistada koera või riielda teda juba mõned minutid hiljem, seostab ta omaniku viha järgmise käesoleva tegevusega seotult (nt rõõmsalt omanikku tervitama minemisega).
“Aga see süüdlaslik ilme koera näol peab ju tähendama et ta saab väga hästi aru??” Ei, ei tähenda. Koer haarab lennult omaniku kehakeelest, näoilmest ja hingamissagedusest et midagi on väga valesti omanikuga just sel hetkel (ei seosta iseendaga) ja üritab saata koerakeelseid rahustamissignaale. Süüdlaslik on inimlik termin, mitte loomalik.
Lisan siia kohaselt Helsingi Ülikooli artikli koos videoga uuringust, kuidas koerad “loevad” meie näoilmeid.
http://www.eurekalert.org/pub_releases/2016-01/uoh-em-011916.php

Eile käisin ühel hästi vahval ning tublil kutsul külas. Kutsu sai tuttavaks klikkeriga. Proovisime natukene targeti vabavormimist ja käetargetit. See tubli koer haaras käetargeti puhul lennult mida tegema peab! Sessioonide lõppedes jäi ta kohe kindlasti uut igatsema.
Käetarget on üks väga hea ja lihtne harjutus mida koerale selgeks õpetada. Hiljem saab käetargetit kasutada nii paigalseisu nõudvate harjutuste puhul, kõrvalkõnnis vajadusel, agilitys, käitumist vormides ja paljudes muudes kohtades.
Käetarget on pulktargetist parem seetõttu, et käsi on alati kaasas. Kui juhtub olema minusugune koeraomanik, siis igasugused pulgad jm asjad kipuvad koju ununema. Seetõttu pean lugu selgeksõpitud käetargetist ja personaalsest mängust.
Lisalugemist käetargeti kohta :
https://www.aspca.org/%E2%80%A6/dog-b%E2%80%A6/teaching-your-dog-hand-target

Ja veel veidi tõsisematel teemadel. Tiina Toomet on kirjutanud pika ja põhjaliku artikli tundlikul teemal. Lisaks on artiklis märkimistväärt ka see moment, kus T.Toomet kirjutab:
“Sageli saadakse koerast valesti aru, et tal on „süüdlase pilk“ ja minnakse temaga lepitust otsima või teda lohutama. Tegelikult tähendab see pilk signaali „ära tule“.”
Ka mina rääkisin just (vt ülevalpool) sellest samast momendist pahanduse tegemise kontekstis. Kindlasti on kõik näinud seda “süüdlaslikku” pilku.
http://lemmikloom.delfi.ee/opetlikku/teieloomakliinikud/spetsialist-selgitab-kuidas-naeb-inimest-rundevalmis-koer?id=72600059