Koer kollase lindiga

Täna Kõrvemaal alanud kolmest osast koosneva koeri ja omanikke ühendava matkaseeria esimesel matkal võis märgata koeri, kellel oli rihma külge kinnitatud kollane lindike. Kas kena lindike oli ilu pärast? Oi ei, kaugeltki mitte.

Yellow dog project
Kollane lint rihma küljes on kergesti märgatav kõigile

Kuna kollase lindi projekt on meil veel vähetuntud (mujal maailmas siiski edukalt käima läinud) ja massiliselt kasutusel ei ole, kirjutan ma sellest, miks oleks hea kui meil on koeraomanike seas olemas ka mõni üheti selgeltmõistetav vaikimisi signaal, millel puudub valestimõistmise võimalus.

Kollase lindi sõnum koeraomanikele on selge ja üheselt mõistetav “Me vajame ruumi!”

Ehk siis kollase lindi taga peitub agressiivne, ettearvamatu koer? Oi ei, kindlasti ei ole lindikese edastatav sõnum, et tegu on kurja koeraga. Ruumi võivad vajada lisaks ebakindlatele ja keskkonnatundlikele ka koerad, kes on treeningseansil, vanad, haiged, rehabiliteeritavad või näiteks operatsioonist taastuvad .
Ärevate ja kergesti erutuvate koerte omanikele on lindike eriti ideaalne, sest selleks hetkeks, kui olete verbaalselt suutnud teise koera omanikule selgeks teha, et teie koeral ei ole võimalik tema koeraga tutvuda, on enamasti tundliku koera igasugune piir ületatud ja hoolikalt planeeritud treeningsessioon vussis.

Kollane lint ei tähenda, et tegu on agressiivse koeraga. Kollane lint annab üheselt mõista, et ükskõik mis põhjusel, ei saa lindikandja koer suhelda teiste koerte/inimestega.

Lindi kasutamine ei ole ainult koeraomanike pärusmaa. Ka hobustel kasutatakse lindikesi sabal ja neid on kasutusel lausa neli erinevat värvi.
Punane lint hobuse sabal tähendab, et hobune vajab samuti oma ruumi ja võib tagajalgadega lüüa. Roheline lint sabal omakorda tähendab, et hobune on alles noor ja kogenematu ning võib käituda ootamatult, ebasobival moel.
Lisaks on lintidena kasutusel sinine (täkk) ja valge (hobune müügiks) aga sellest kas ja kuidas neid värve tegelikult kasutatakse, oskavad lähemalt rääkida hobustega tegelevad inimesed.

Lindid hobustel
Hobustel kasutatavad lindid

Meie – koerainimeste jaoks on õnneks vaid üht värvi lindike, mida on kerge meeles pidada. Kollane lindike tähendab, et koer vajab ruumi misiganes põhjusel.

Juhul, kui kasutada kollast lindikest eesmärgipäraselt, muudab see üritused ja kokkusaamised kõigi jaoks meeldivaks. Me kõik teame, kui olulised on koerale positiivsed kogemused. Ja kui mõnus on meil endil, kui me ei pea koguaeg muretsema, kas ja kus viibida oma ruumi vajava koeraga. Ka sotsiaalselt hästi toimetuleval koeral on hea, kui tema omanik oskab eemale hoida koerast, kellega kokkupuude võiks olla mingil põhjusel ebameeldiv.

 Aktsepteerides kollase lindi tähendust ja andes selle kasutajale vajalikku ruumi, võimaldame ka rehabiliteerimisel või sotsialiseerimisel olevatel koertel saada ülimalt vajalikke positiivseid kogemusi erinevates kohtades.

Yellow Dog Project sai alguse aastal 2012. Ja eestikeelset informatsiooni on avaldanud teiste seas nii lemmikloom.ee, kui ka tunnekoera.ee . Hoolimata sellest ei kohta naljalt linti kandvat koera Eesti tänavail.

Yellow dog project

Märgakem ja hoidkem teineteist ja oma koeri. Kollane lindike maksab vaid mõnikümmend senti aga kasu, mida ta võib tuua, on hindamatu väärtusega.
Kollane lint ei tähenda, et koeral oleks midagi viga. Ka kõige normaalsemad koerad võivad vajada misiganes põhjusel oma ruumi ja see ei ole häbiasi. See on auasi, kui oskame oma koera vajadusi õiglaselt hinnata!

Kiefer kandis Kõrvemaa matkal lisaks lindile ka hoiatusvesti aga selleks, et vestil olevat kirja lugeda, peaks teine koeraomanik liikuma meile ehk sobimatult lähedale. Nii oleks ka meil hea meel, kui kollane lint teeks vaikimisi oma töö :) Proovime edaspidi kanda seda igapäevaselt ja paneme ka paar kollast paela taskusse. Nii saame ehk mõnele teiselegi lindikese ulatada.

Kui leiate, et Kollase lindi projekt on tore, ulatage teiegi info edasi.  Et meil kõigil oleks siin päikese all hea  :)

Yellow ribbon project
Hoiatusvest sõnumi ja STOP-märgiga

Eeldamine ja ennetamine

treenimine koertekoolis
Mõnus olemine treeningplatsil

Täna kirjutan teile vahvast treeningust, mis meil oli esmaspäeval. Käisime trennis Sirje Vets’i koertekoolis ja harjutasime grupitrenni juures rahulikuks ning muretuks jäämist. Treening õnnestus 100% ja nii koer, kui mina olime trenni lõpuks väsinud kuid õnnelikud.
Mis me seekord korraldasime teisiti? Mida tähendab minu üks lemmikütlustest – eelda ja enneta?

Kui tavaline mudel trenni minekul on olnud – koer autosse, Lauluväljakul välja, väike aklimatiseerumine ja proov teha kuulekuselemente, siis seekord otsustasin järjekordselt kontrollida “eelda ja enneta” tõepärasust (jah, ma tean küll et see toimib, kuid vahel muutun ka mina inimlikult laisaks ja siis olen stressis ja annan edasi valesid signaale).
Eeldada ei olnud mul õnneks palju:
1. Koerale autosõit ei meeldi
2. Kui koer ei ole saanud energiat maandada, on ta ärevam
3. Liikudes teistele koertele liiga lähedale, muutub ta murelikuks.

Kuidas ennetasin neid kolme muret?
Kuna autosõidutreeningut ei ole mul aega olnud põhjalikult läbi viia, siis tuli mul seda olukorda hallata. Õnneks on keegi imeinimene ( Joe Markham ) leiutanud Kong’i. Kong on vahva mänguasi, mis ei hiilga just välimuse poolest, (nt meie oma meenutab hoopis mingit kahtlast lelu) aga see eest geniaalsus on hindamatu – paned Kongi sisse hakkliha, pasteedi või muu kõrge väärtusega toidu, soovi korral külmutad ja annad koerale kätte olukorras, kus koer võib olla muidu närviline. Väga hea on kasutada Konge kartlike koerte puhul siis, kui toimuvad ilutulestikud, autosõidud, äikesetormid või koer ei soovi leppida üksi olemisega aga söömine pakub niipalju väsitavat tegevust et peale meelte rahunemist koer magab. Kongi kasutamise eelduseks on see, et olukorras on koer võimeline sööma + oskab süüa Kongist. Kuna seal peab vaeva nägema, võivad osad koerad eriti murelikkuse korral kergelt loobuda.

Kieferile panin Kongi sisse hakkliha, mis on meie jaoks piisavalt kõrge väärtusega ning saatsin ta autosse. Jah, alul ta küll uudistas et mis toimub, kuid suurema osa oli ta hõivatud Kongi lutsutamisega. Jah, ta ei saanud küll sealt palju kätte kuid siiski oli ta piisavalt huvitatud, et suunata oma energia sinna. Ja see oli seekord väga hea tulemus! 90% ajast oli ta pikali ja tegeles oma toiduga.
See tähendab omakorda, et tema alateadvuses kinnistus vaikselt – lamamine ja mitte muretsemine on täitsa toredad asjad, minuga ei juhtunud selle sõidu ajal midagi halba. Ei, tavaliselt muidugi ei juhtu ka midagi halba, kui välja arvata see, et ta eelistab püsti olla ning seetõttu on tema jaoks auto väga ebakindel pind.

Kong toy
Kong mänguasi

Selleks, et autosõiduga ja päevaga kogunenud energiat ja stressitaset maandada, parkisin auto treenimise kohast 2,5 km kaugusele ja tegime ühe tubli 30-minutilise jalutuskäigu, mille jooksul Kieferil oli aega teha ära kõik oma hädad ja uudistada üle info erinevatelt postidelt.
Lauluväljakule jõudes oli ta parajalt rahulik ja mina omalt poolt olin talle võtnud kaasa tema teki, mis on tema lemmikkoht. See on ju nii tore ja lihtne harjutus – astu oma kohale ja saa selle eest premeeritud! Kiefer armastab oma treeningtekki väga.
Seekord eeldasin, et suure treeninggrupi puhul on tema tähelepanu hajunud ja ta on pigem murelik, sest ma ikka vahel oskan nõuda liiga palju asju korraga. Võtsime hästi vaikselt ja rahulikult ning pigem vaatlesime ja nautisime. Mõned korrad tegime ka paar lihtsamat harjutust, sest üks hea ja arvestava trenni põhimõttest on – mida keerulisem keskkond, seda lihtsamad harjutused. Eriti siis, kui ei ole teinud ekstra tublit tööd käskude kinnistamisega igas olukorras ja asendis.

Ja kuidas meil sellise plaani järgi toimetamine õnnestus? Väga hästi! Koer oli autos tubli ja rahulik, sai oma loomulikke vajadusi peale pikka tubast päeva rahuldada ning tundis end treeningul turvaliselt ja oli isegi mängualdis!
Kuigi on ütelus, et eeldamine on enamasti kõigi viltuvedamiste ema, ei pea see paika koera treenides. Eeldades olukorda ette ning võttes kasutusele vajalikud meetmed ennetamiseks ja haldamiseks, ei teki olukorda kus probleem kasvab üle pea.
Koer ei saa viljeleda ebasoovitavat käitumist, mis on kerge kinnistuma. Lisaks saate premeerida koera teie endi poolt loodud õigete valikuvõimaluste eelistamise eest ja premeeritud käitumise kordumise tõenäosus on alati suurem. Lisaks ei pea teie stressama, sest tegelikult ei taha meist keegi ju oma koera riielda vaid hoopis kiita, kui tubli tegelane ja kaaslane ta meil on! :)

Koondasin kõik emotsioonid ka videopilti. Olen ääretult tänulik oma väga kallile õpetajale – Sirjele, sest tema trennis oli meil väga mõnus aega veeta. Mureliku koera puhul on turvatunne ja stressivaba olemine oluliselt suurema tähtsusega, kui harjutuste täpne sooritamine.

Õpime koos jalutama vol 2 – mida teha?

Nüüd, kui sai selgelt läbi mõeldud, mida me soovime et koer ebasoovitava käitumise asemel teeks, polegi muud, kui tuleb õpetamisega pihta hakata.
Kotitäis maiuseid, kannatust, hea tuju ja avameelsust kaasa. Käänuline, vahel konarlik kuid lõbus ja õpetlik teekond võib alata!

Kõigepealt tasub treenimisega alustada toas, ilma segajateta. Võimalusel alustage koheselt jalutusrihmaga treenimist, sest nii arenevad teie käelised oskused ja õues tekib koerale juba tuttav „pilt”, et rihmas olemine võrdub perenaise (või –mehe) juures olemine.
NB! Proovige kindlasti harjutada nii, et kui koer kõnnib vasakul pool, on rihm paremas ja maiused vasakus käes ja vastupidi. Alguses võib see tunduda väga ebameeldiv aga tegelikult on see koerale väga oluline, sest maiusega tema pool olev vaba käsi on vajadusel talle väga heaks vihjeks, kus on see õige koht kus ta olema peaks maiuse saamiseks.
Rihmatehnika on ka ohutuse kohapealt oluline – võite ilmaasjata tekkida ohtlikke olukordi, kui annate risti enda eest koerale maiust ja sellega kogemata peibutate ta teile ette astuma. Allpool videonäitel toon välja minu jaoks nii õige, kui ka vale rihmakäsitluse.

Miks peaks alustama harjutamist toas?
Sest toas ilma erinevate segajateta on koeral kergem keskenduda ainult teile ja treeningule. Kui hakkate nõudma koeralt õues midagi, mida ta veel ei ole õppinud, tekib sellest enamasti paras frustratsioon mõlemale, sest kumbki ei saa aru mida teha oleks vaja. Juhul, kui toas liikumine tuleb väga hästi välja, võite treeningplaani lülitada järmise raskusastme ehk kortermaja puhul kas koridori või eramaja puhul hoovi kõige vaiksema nurga. Juhul kui näete, et koeral on tähelepanu keskkonnavahetusel hajunud, liikuge tagasi kergemasse keskkonda.
Ärge sundige end peale.
Hästi tähtis on õues/ühiskasutataval alal meeles pidada, et koerad tunnevad seal nii palju lõhnu ja kuulevad oluliselt rohkem helisid ja seetõttu tahavad nad iga kord vaadata üle, mis nende jaoks maailmapildis muutunud on. Siin tulebki mängu hästi vahva kuid oluline sõna – aklimatiseerumine.
Enne trenni algust uutes tingimustes, palun laske koeral aklimatiseeruda ehk nuusutada ja hädad ära teha. Sõltuvalt koerast võiks 5-15 minutit olla aklimatiseerumiseks eraldatud aeg ning peale seda kõrvalkõnni õppimine. Aklimatiseerumiseks sobiva ala suuruse valite Teie. Jättes valiku koerale, ei saa tal ilmselt pikema aja jooksul huvi otsa.
Peale treeningsessiooni lõpetamist ja enne tuppaminekut võiks mänguhimulist koera premeerida lühikese mänguga või paihimulist koera silitustega. Ärge nõudke koeralt tähelepanu ning tööd enne, kui ta on saanud ümbrusega tutvuda ning ümbrus tema tähelepanu enam ei hajuta.

Pealesunnitud kontakt ei vii soovitud tulemuseni!

Toon siia juurde ka videonäite, milline on vahe kergemas ja raskemas keskkonnas treenimisel. Kui koera tähelepanu pidevalt hajub, ei lao me piisavalt tugevat vundamenti soovitud käitumisele ning juba veidi pingelisemas olukorras võib see meid alt vedada. Ja inimesed nagu me oleme, kipume me siis süüdistama koera „ah ta on nii põikpäine/rumal/loll” (loetelu võib jätkata inimlike joonte omistamisega, mida tegelikult koeral ei eksisteeri).

Ja ma ei saa siia jätta lisamata ka ehedat näidet, milliseid segajaid võib näiteks toas kohata 😀 Video ei ole lavastatud.

Aga teema juurde tagasi. Kas koerale meeldivatest preemiatest sai ka nimekiri ilusti koostatud? Väga tublid! :) Varieerige sessioonidel preemiaid ja jälgige koerapoolset tagasisidet!

Üks hästi oluline asi on veel, millest soovin rääkida enne postituse kokkutõmbamist ja see on koerapoolne loa küsimine. Mäletate, eelmises postituses oma soove lahti defineerides olid mul välja toodud kaks punkti nii:
„Minu soov on, et Kiefer, tundes midagi eriti põnevat, istub rebimise asemel automaatselt, et saada luba edasiliikumiseks” – õpetan, et loa edasi liikuda garanteerib istumine ja minu järgi ootamine.
Ja
„Minu soov on, et Kiefer ootaks ustest ja väravatest väljudes minu luba” – uksed ja väravad avanevad siis, kui Kiefer istub.
Siin tahan juhtida tähelepanu, et automaatselt ehk õpetan ta kõigepealt seda tegevust tegema ja hiljem tuleb tal see juba iseenesest välja. Samamoodi uste ja väravate puhul.

Me ei saa nõuda koeralt midagi, mida me ei ole talle õpetanud.

Erinevaid koolitusvideosid vaadates võite te näha pigem seda ägedat lõpp-produkti, mitte mahukat tööd pisikeste elementide kokkuõpetamisel suuremateks käitumisahelateks. Ärge laske end sellest petta ja investeerige kindlasti aeg eelkõige pisidetailide selgeks õpetamisele.
Inglise keeles on nii äge väljend „sexy stuff comes after dirty job“.
Loa küsimise õpetamisel kasutan preemiana hoopis midagi muud, kui maiust – preemiaks on koera poolt soovitud tegevuse sooritamise luba.
Hiljem, kui tegevus on sooritatud ja ta tuleb tagasi minu juurde/ei liigu tirides edasi, siis premeerin hea valiku eest ka maiusega.

Toon kaks näidet nii sõnades kui liikuvas pildis.
Liigume Kieferiga värava/ukse juurde, koer on nina vastu väravat/ust.Annan talle selge käsu “Istu” ja kui koer istub, võtan väravalingist. Juhul kui seepeale tagumik tõuseb, võtan käe väravalingilt. Kui koer esimesel korral ei seostanud, et tema tagumikust otseselt sõltub pääs maailma, annan uuesti käsu „istu” ja kordan protsessi. Seda seni,kuniks saan avada väravat/ust täiesti pärani, ilma et koer püsti tõuseks. Lohutan kohe ette juba ära, et esimestel sessioonidel võib-olla ei saagi väravat lahti. See ei tähenda, et koer rumal oleks. Laske tal harjutada ja õppida ning katsuge säilitada optimistlik tuju. Kui te ei jõua sessi käigus väravast/uksest välja, ärge lõpetage sessi ka nii-öelda kurva noodiga, vaid pöörduge mõne sellise ülesande juurde, mille sooritamises te kindel olete (näiteks kui koer oskab käppa anda vms, laske tal sessi lõpus seda teha). Nii lõpeb trenn kõigi jaoks rõõmsalt ja hoolimata sellest, et te veel lõpptulemuseni ei jõudnud, kinnistub koera alateadvusesse siiski juba osa soovitud käitumisahelast. Negatiivse noodiga lõpetades võite enam kui kindlad olla, et järgmist sessiooni koer just ülevoolava rõõmuga ei oota.
Täpselt sama kordub meil ka siis, kui rihm läheb täitsa pingule. Esialgu kui koer jõudis „rihma lõppu”, palusin tal istuda . Kui ta istus, liikusin tema poole. Juhul kui ta eeldas, et nüüd on õige aeg edasi rühkida, jäi kogu protsess taaskord seisma ja olin talle taas sõnadega abiks, et ta mõistaks, mida ma soovin, et ta teeks. Hiljem kujuneb sellest välja autorefleks ning sõnu võib minna vaja meelde tuletamiseks vaid pingelisemates olukordades.
Mõtteis ja teoorias kõlab see kõik nii lihtsalt aga näitan videopilti, mida ma silmas pidasin ning harjutamine teeb meistriks :)

Kuidas edasi?
Hästi palju on muret tuntud, et kas nii tihedalt premeerides ei saa koerast ehk maiusesõltlast, kes muul viisil enam edasi ei liigu? Selle pärast nii varajases staadiumis ärge üldse muretsege. Hiljem, kui vankumatu vundament on laotud, vähendame me loomulikult maiuste arvu ja premeerime oluliselt harvemini (Kiefer käib praegu vajadusel ka kümme kilomeetrit viisakalt, ilma preemiata, aga mina ise soovin talle üllatuspreemiate abil meelde tuletada, kui tubli ta on). Vaadake tublisid sportkoeri – ka nemad on alustanud sammhaaval premeeritud saades, kuid teevad perfektsed sooritused hiljem nii, et preemia ootab finišis.

Aitäh lugemast!  ♥ ♥ ♥

Õpime koos jalutama vol 1 – kuidas alustada?

Ilmselt on meie kõigi suurim soov jalutada oma neljajalgse sõbraga koos kõrvuti nii pikemaid kui lühemaid maid. Kuid juhul, kui teil läheb nii nagu minul, võib juhtuda et teie ja teie sõbra arvamused jalutamise kiirusest ja olemusest ei ühti ning maailm, mis on rohkelt põnevaid lõhnasid täis, puksib teid oma koera jaoks teisejärguliseks tülikaks pagasiks, mis on rihmapidi kaelarihma külge kinnitunud.

Kui koer on saanud piisavalt kaua praktiseerida raudvedurina edasi rühkides tirimist, on juba keerulisem talle õpetada, et selline käitumine ei ole sobiv. Aga otseloomulikult mitte ilmvõimatu. Tähtis on alustada
õpetamist TÄIESTI nullist ning koera eripärade ja temperamendiga arvestades mõista, et protsess saab olema parajalt pikk ja aeganõudev. Aga see kõik tasub end kuhjaga ära, kui saate jalutada edaspidi nii, et õKoer kõrvallad püsivad liigestes ning higimull otsmikul puudub. Ja kindlasti on ka natuke uhke tunne seltsilisega sünkroonis ringi
liikuda. Hästi õpetatud koerad pai(s)tavad alati silma :)

Kõige esimese asjana soovitan enda jaoks lahti defineerida mida te soovite et teie koer teeks tirimise asemel. See aitab teil näha selgemat pilti, mida õpetama hakkate. Soovitan lausa paberile kirja panna, nii on võimalik alati kontrollida, mis saavutatud ja mis alles ootab treenimist.

Mina näiteks mõtlesin enesele valmis „Ma ei taha, et Kiefer tirib” klausli asemel järgmised punktid:
„Minu soov on, et Kiefer kõnnib rihmas nii, et rihm ei ole pingul” – õpetan koera liikuma lõdva rihmaga.
„Minu soov on, et Kiefer tundes midagi eriti põnevat, istub automaatselt, et saada luba edasiliikumiseks” – õpetan, et loa edasi liikuda garanteerib istumine ja minu järgi ootamine.
„Minu soov on, et vajadusel saame teha U-pöörde ja mina ei pea koera rihmapidi järgi tirima” – õpetan kiired suunamuutused.
„Minu soov on, et Kiefer oskab kõndida nii minu paremal, kui vasemal küljel” – õpetan nii paremal, kui vasemal lõdva rihmaga käima.
„Minu soov on, et Kiefer oleks jalutuskäigul vahepeal ka mõtteis minuga
ning vaataks, mida ma teen” – õpetan et iga kord, kui ta vaatab minu poole, on preemia garanteeritud.
„Minu soov on, et Kiefer ootaks ustest ja väravatest väljudes minu luba” – uksed ja väravad avanevad siis, kui Kiefer istub.
Ehk siis läbi minu lahtikirjutatud mõtete said selgeks konkreetsed käitumisviisid, mida ma soovisin oma koerale selgeks õpetada.

VARUSTUS

Väga oluline on treenimisel kasutada sobilikku varustust ja vajadusel abivahendeid. Mina kasutasin ja soovitan kasutada trakse, millel saab rihma kinnitada nii rinnakule kui seljale. Lisaks on tirijate puhul heaks haldamisvahendiks koonurihm, mille abil saame suunata koera pead enda poole ja kui kontroll koera pea üle on meie käes, on koeral raske tirida.

Traksid koerale
Victoria Stilwell Positively Harness + leash

NB! Hästi oluline on meeles pidada, et kuigi nii eesmise kinnitusega traksid, kui koonurihm, on positiivsed treeningvahendid, võime neid vahendeid kuritarvitades tekitada palju kahju.

TREENINGPLAAN

Eduka trenni garanteerib selgete kriteeriumitega treeningplaan (soovitan plaan kirja panna, läbi mängida ja alles siis koeraga treenida. Võimalusel filmige ja analüüsige sessiooni).
Kuna meil oli majas sees vähe kohti kus harjutada, oli meie plaan laias laastus järgmine: esikus kõndimine, köögis kõndimine, maja taga kõndimine, maja ees kõndimine. Õues olles muutsin vahel visuaalseid tegureid aga arvestasin siis alati, et harjutus peab olema tegurite muutumise võrra kergem. Näide: alustasin maja ees kõndimisega nii, et värav oli kinni ja premeerimissagedus oli üks maius iga kolme sammu tagant. Raskusaste tõstmiseks avasin värava ja alustasin premeerimissagedusega nullist ehk iga sammu tagant maius. Aga sinna jõuame edaspidi.
NB! Koer ei ole meie treeningplaani lugenud ning kui plaani järgi treenimine ei õnnestu, hinnake kas sai plaan ehk liiga raske? Kas saate teha plaani veel väiksemateks ja koerale kergemini omastatavateks osadeks?

PREEMIAD

Preemiaks saab lugeda kõike mida koer loeb enese jaoks premeerivaks. Kõik mida meie arvame olevat preemia, võib seda ka teps mitte olla. Hästi suur osa treenimisel on muidugi toidul ja toidu väärtusel. Kergemas situatsioonis nagu nt toas võib olla tavaline krõbin piisava väärtusega, kuid õues pigem nullväärtusega.
Hästi hea oleks endale paberil jälle järjestada preemiad nende väärtuse järjekorras. Meie järjekord alustades oli näiteks järgmine (10 palli skaalal): hakkliha toas ja õues – 10 (väga kõrge väärtus), juust õues 8 ja toas 10, krõbin õues 1 maiusega premeerimine(väga madal väärtus) ja toas 5. Sinna vahele mahtusid veel vorstikuubikud, viinerid, leib, koeramaiused jne.
Teie tehke võimalusel korralik tabel, milles oleks välja toodud minimaalselt viis preemiat. Mida rohkem oleme leidnud premeerimiseks sobivaid võimalusi, seda rikkam on meie treeningtööriistakasti sisu ja loomulikult shansid
edukaks treeninguks suuremad. Kui alustame treenimist, siis kasutame põhiliselt esimese tööriistana toitu ehk maiust. Hiljem lisame jooksvalt ka natuke teistsuguseid preemiaid – mitte toitu vaid preemiaid, mida leidub elus eneses.
Miks koer põhiliselt tirib? Sest läbi tirimise jõuab ta soovitud sihtpunkti ja premeerib end seal huvitava lõhna nuusutamisega ja märgistamisega. Kuidas saame premeerida teisiti koera kes tirib ahvatleva lõhna/posti/põõsa poole – peale teile sobiva triki (meie puhul oli selleks istumine ja minu järgi ootamine) sooritamist, saab koer
preemiaks nuusutada seda huvitavat lõhna.
Mida teha koeraga, kes tormab kui püssikuul uksest/aiast välja? Uks/värav avaneb lõplikult alles siis, kui koer on oodanud näiteks istudes selle avanemist ja saab preemiaks võimaluse väljuda.

NB! Toidupreemiat kasutades arvestage see päevasest toidukogusest maha! Mina olen vabal päeva teinud isegi nii, et suurema osa päevasest krõbinakogusest olen pannud kõik treenimiseks.

VAATA JA TEE KAASA !

Proovin võimalikult palju anda edasi läbi eheda videopildi, sest (vähemalt minu puhul) koeratreeningu videote vaatamisel kipub olema tihtipeale sama efekt, mis klantsajakirjade esikaantelgi, kus reas perfektsete modellikehade ja veatute näojoontega neiud – pigem näidatakse töödeldud (ja tihtipeale reaalsusest väga kaugel olevat)
lõpp-produkti, kui musta materjali. Ja väga väga palju kasutatakse demokoertena koeri, kes on väga haritud. Nii võib jääda paljudel infot otsivatel koeraomanikel mulje, et kõigil teistel käivad asjad nii kergesti ja lausa mängeldes. Ainult nende enda koeral puudub “võlunupp” ja progress on täiesti olematu. See omakorda pärsib soovi õppida.
Esimesena tõttas mulle appi ehedaid videoid jäädvustama labrador Saara, kes on terve elu armastanud oma inimesi enda järel lohistada. Tema suurimaks preemiaks on see, kui ta lõpuks saab metsa jooksma. Hakkasime koos õppima üksteisega arvestamist jalutamisel ning plaanis olevas “Jalutame koos” postitusteseerias lubab Saara kasutada salvestatud musta materjali, mis illustreerib õpetamise protsessi algust.
Saara teab, et ega kõik nii kiiresti ei tule ning maailm on ikka tükk aega veel oluliselt huvitavam, kui teda aeglustav perenaine aga ta oli nõus diiliga – kui perenaine teda eksiteelt tagasi õigele teele juhendab, siis omalt poolt proovib ta teha kõik, et oma preemia auga välja teenida :)

Alloleva video algusklippides näitas Saara õhinaga mulle, kuidas talle meeldib liikuda ja klippides alates 1.30 näitan mina Saarale, mis mulle meeldiks :)

https://www.youtube.com/watch?v=_1IcisSepAY

Aitäh Saara, et appi tõttasid! Meeldivat harjutamist koos oma perega!

***

Järgmises postituses: esimesed sammud kerges keskkonnas, rihma ja maiuste käsitlemine, raskusastmete hindamine.

Koera hammaste hooldus

Võib juhtuda, et lemmiku suuhügieen jääb täiesti tähelepanuta ja omanik on väga üllatunud, kui arst juhib tähelepanu täiskasvanud koeral suhu jäänud piimahambale või tagumistele hammastele kogunenud rohkele hambakivile. Vahel ei ole olnud isegi koera halb hingeõhk signaaliks et midagi võib olla mäda ning kui suhu vaadata, laiutab seal juba surnuaed. Ka koeral on väga väga valus, kui igemed ja hambad on haiged ja kui koeral on halb, on tal väga keeruline seda meile selgeks teha meile arusaadaval moel. Kui me omanikena korrapäraselt tema tervist ei kontrolli, võib kulmineeruda koera jaoks olukord nii valulikuks, et ta hammustab oma peremeest.
Olete kindlasti kuulnud väljendit “hingeõhk haiseb kui koeral” aga tegelikult koera hingeõhk (nagu ka terve inimese hingeõhk) ei tohi haiseda.
Siiski, kui probleem on tekkinud, ei ole hilja alustada hooldusprotseduuridega. Olete tublid, kui selle tee ette võtate :)

hammaste hooldus
Photo credit:
www.straightpoop.com

Kui koera suhu tekib seletamatu vastik hais, siis tuleks alustada kolme teguri kontrollimisest:
1) Hammaste seisukord – hambakivi, igemed ja ega midagi ei ole kinni jäänud kuskile hammaste vahele (oksatükk, kondikild vms). Võimalusel kontrollida hambaid veterinaari või groomeri juures.
2) Seedimine – kas midagi toidus ehk ei sobi? Magu haige? Konsulteerida kindlasti ka veterinaariga.
3) Päraku ja suguelundite probleemid – ka pisem pärakusügelus viib päraku lakkumiseni ning sealt (ja ka suguelunditelt) suhu sattuvad bakterid tekitavad koera suhu lehka. Julgen soovitada et koeraomanik, kellele meeldib vahel oma koera mustitada, võiks teha ussikuuri paralleelset nii endale kui koerale. Inimestele on mõeldud retseptiravimid nagu näiteks Vermox. Pidage nõu oma perearstiga!

Koera hammaste tavapäraseks  hooldamiseks tuleks lasta koeral võimalusel närida töötlemata! konti ja võimalusel lisaks maiustada spetsiaalselt suuhügieeniks mõeldud närimiskontidega. Soovituslikult tuleks IGA PÄEV (minimaalselt kolm korda nädalas) harjata koera hambaid hambaharja ja spetsiaalse koertele mõeldud hambapastaga.
Kui nüüd tekib see kulmukergituse moment et aga ta on ju koer, siis lubagem meelde tuletada et inimloomad pesevad hambaid kaks korda päevas ja rõhutan, et lemmiklooma suuhügieen on sama oluline kui meie endi suuhügieen.
Alloleval fotol on kujutatud koera hambal parodontiidi arenemist.

koera hambakivi
Photo credit: All Pets Dental and veterinary Services

Juhul kui koer ei ole harjunud hammaste harjamisega ja teil puudub aeg või soov selle treenimisega tegeleda, võib kasutada ka lihtsamat lahendust nagu igapäevaselt hammastele pandavat geeli või hambaprobleemide ennetuseks mõeldud spreid. Esmasel vaatlusel internetis tundus et Beaphar ja Virbac on päris laialdase tootevalikuga. Lisaks leidub kaubanduses, apteekides ja veterinaaride juures erinevaid tooteid. Mina ostsin hetkel Prismast Hau-Hau hambapasta aga on plaanis soetada mõni koerale veel meelepärasema maitsega pasta. Soovitan tootevalikul nõu pidada oma veterinaari või groomeriga.

koera hooldus
Pilt Google’ist

* NB! Ärge kunagi kasutage inimestele mõeldud hambapastat, kuna see sisaldab koerale (elu)ohtlikke aineid! Fluoriid on äärmiselt mürgine koera jaoks!

Aga kui tahaksite pesta koeral hambaid ikka tublisti hambaharja ja -pastaga, siis tuleks koera harjutada protseduuriga juba pisikesest peale (inimbeebidele on nt mõeldud näpu otsa käivad harjastega “lutid”, millega juba pisikesest peale igemeid ja esimesi piimakikusid saab masseerida). Kui aga idee tuli hoopis hiljuti, mil mõni hammastega seotud probleem ilmsiks tuli ja koer ei ole enam kutsikas, on võimalik protseduur ära õppida sammhaaval positiivselt premeerides ning koera tempos edasi liikudes.

Lihtsalt kokku võttes – mida hiljem hammaste puhastamisega alustada, seda suuremat pühendumist see nõuab aga vanale koerale õpetab edukalt uusi trikke. Tähtis on positiivne kogemus igal korral, mil harjutate.

Ebameeldiv kogemus protseduuril nagu näiteks koera kinni hoidmine, suu jõuga avamine ja vastu koera tahtmist hammaste pesemine hakkab kuhjama negatiivset pagasit, mis võib kulmineeruda lõpuks nii, et koer põgeneb, keeldub suud avamast või lausa naksab enesekaitseks. Katsuge oma koera mõista ning tema signaalidele vastavalt reageerida.

koera hammaste puhastamine
Photo credit: Dog teeth cleaning | Pinterest

Kuidas alustada hammaste puhastamise harjutamisega?

* Alustage alati siis, kui koer on rahulik ja lõõgastunud. Nt peale pikka korralikku jalutuskäiku, sööki ja massaazhi/mängu.
Kui koer on ülienergiline või närvis, olete varsti mõlemad tigedad ja frustreerunud ning võib juhtuda et koer saab täiesti ilmaasjata pahandada ja läbi selle kahaneb tema usaldus nii protseduuri kui ka teie vastu.

* Enne esimese hamba harjamist tasuks planeerida paar sessiooni nii, et premeerite koera rohkelt selle eest, kui puudutate ja avate (kui ta lubab) tema suud ning katsute hambaid-igemeid. See ei ole koera jaoks loomulik asi ning talle tuleb õpetada et see on täitsa ohutu.Sest see, mis inimeste jaoks tundub täiesti normaalne, ei ole looma jaoks seda enamasti teps mitte.

* Ärge seadke eesmärgiks terve suu pesemist esimesel ja järgnevatel kordadel. Kutsikal on suus 28 hammast ja täiskasvanud koeral 42 hammast. Esimeseks eesmärgiks võiks olla nt 1 hammas päevas. Kui koer on mõnel päeval eriti rahulik ja rõõmus, siis võiks õnnestuda ka paar hammast korraga. Usun, et niimoodi tasahaaval liikudes võib kuu ajaga jõuda juba küll nii kaugele et saab mitu hammast korraga üle tõmmata. Lisaks on tagumiste hammaste puhastamine koera jaoks oluliselt ebameeldivam kui kergesti ligipääsetavate esimeste hammaste puhastamine. See seletab miks alul hästi sujuv treening võib muutuda sügavamale suhu jõudes “konarlikumaks”. Seal julgen nipina soovitada – las koer närib harja. Teie saate närimise ajal harjata.

* Protseduur õnnestub enamasti (tegelikult alati) siis, kui te ei hoia koera jõuga kinni või ei kummardu ähvardavalt (koera jaoks) üle koera ning ei suru teda ka nurka, kus tal puudub võimalus olukorrast eemalduda. Kui koeral puudub võimalus eemalduda, peab ta ebameeldivust väljendama muul, enamasti inimesele ebasobival viisil.

*Treeningplaan olgu paindlik! Kui treeninguks plaanitud päeval näete (ja proovige tõesti hinnata ausalt, see garanteerib edu) et koer on kuidagi hajevil, ärev või ärritunud, siis jätke sel momendil sessioon vahele ning proovige hiljem või hoopis järgmine päev uuesti.

hambad
Photo credit: Dog’s Best Life

*Hammaste pesuks kasutatavat hambapastat tasuks eelnevalt testida näiteks nii, et annate mõned korrad lihtsalt harjumise mõttes väikese koguse hambapastat oma näpu otsast koerale limpsida. Kui koerale hambapasta ei maitse, on enam kui kindel et ta ei näe protseduuris mitte midagi meeldivat ja eelistab seda vältida. Sel juhul lihtne soovitus – tasub soetada pasta mis on koerale maitsev, sest ka maitsev asi on preemia tehtud töö eest.

• Kui koer on piisavalt rahulik ja juba harjunud protseduuriga, harjake õrnalt ringjate liigutustega ühte hammast mitmeid kordi ja erilist tähelepanu pöörake alati hammastele, kuhu on juba kiht moodustunud.

* Tasub meeles pidada, et hambakivi koguneb kõige rohkem tagumiste hammaste väliskülgedele. Kui koer lepib nende harjamisega, siis on juba pool võitu käes, sest hammaste sisekülgi aitab puhtamana hoida koera keel oma liikumisega.

*Kindlasti ärge unustage kogu oma kehakeelega näidata kui supertubli koer teil on, rääkige talle mida ja kuidas te teete ning kiitke – kiitke. Ja veelkord kiitke.
Kiitke ka siis, kui teie jaoks polnud ehk tulemus 100% soovitu. Koer oli ikka tubli :)

*Protseduur lõpetage alati maiusega või spetsiaalse suuhügieeniks mõeldud närimismaiusega ja proovige lõpetada enne kui koeral kõrini saab ja teil mõlemal on veel lõbus.
Üks positiivse meetodi võtmetegevuseks on justnimelt oskus lõpetada õigeaegselt.

Meie oleme ka alles täitsa algajad aga praeguseks oleme saanud juba niikaugele, et Kiefer närib pastast harja suus ja saab selle eest preemiat. Vahepeal lasen tal näiteks hambaharja taga ajada, et huvi säiliks. Võin julgustada et protsess ei kulge nii libedalt kui teoorias sai kirjeldatud aga see kõik on seda väärt teie lemmiku hammaste tervise nimel!  Allolevas videos jagan teile klippe meie treeningsessioonidelt.  Head ja positiivset harjutamist!

https://www.youtube.com/watch?v=q1N-yWRXwxM

Ja siin videos on väga detailne ning 100% koerale vastuvõetavateks väikesteks juppideks võetud harjutamine. Kohe silmale mõnus vaadata :)

Jalutamine ilma tirimiseta

Juhtusin lugema üht arutelu, kus koeraomanik ei saa oma koeraga jalutada, sest koer tirib ja hullub jalutuskäikudel. Jah, see konkreetne koeraomanik ei olnud avatud lahendustele, milles sisaldus kombinatsioon – pühendu ja õpeta aga see selleks. Siiski oli mul huvitav lugeda vastuseid, mida erinevad koeraomanikud talle vastasid ja soovitasid.

Tegelikult on see problem väga paljudel keoraomanikel ning seetõttu ei saa nad nautida koeraga koosjalutamise rõõme. Paljud meist ju võtavad koera mõttega, et temast saab mõnus seltsiline ja matkakaaslane. Ja milline võib olla frustratsioon, kui tuleb välja et just see, hoolikalt valitud seltsiline on üks muretu lillelaps kes kalpsaks rõõmsal meelel ringi omas tempos (ärgem unustagem et inimene on koera jaoks ikka ülimalt aeglaselt liikuv tegelane, kes end igal võimalusel nööriga lukustab koera külge, takistades seeläbi koera loomulikku liikumiskiirust) sest suures maailmas on nii palju poste mis on vaja läbi nuusutada, jälgi mis on vaja ajada, loomi-linde kes kõik vajavad korrale kutsumist või jälitamist jne jne jne. Aga ei, keegi tõmbab koguaeg pidurit ja teeb hädakisa (või ohukisa).

Siin tulebki tõdeda – selleks et meie saaksime koeraga jalutada meile sobivalt, tuleb seda koerale õpetada. Ma ei saa jätta mainimata et EI ei õpeta koerale mida tegema peab. EI katkestab tegevuse enamasti korraks, peale mida koer proovib uuesti, saades vastuseks rihmajõnksatuse või veel karmima EI. Võib tekkida lõppematu ahel kuniks peremehel saab siiber ja jalutamisel on kriips peal. Või käiakse hambad ristis jalutamas ning protsessi kui sellist ei naudi mitte keegi.

Nii mõtisklesingi veidi vastusetüüpide üle ja ausa ülestunnistusena võin öelda, et olen päris paljud neist faasidest oma elu jooksul läbi teinud. Ilmselt võivad analoogsed vastused tulla teilegi tuttavad.

  • Koertemaailmas on olemas eriti helgeid kutsupäid, kes saavad aru mida see inimene läbi rihmajõnksutamise, vastutirimise, EI hüüatamise või muu ebameeldiva protseduuri öelda tahab ja õpivad edukalt vältima ebameeldivat momenti. Tänu nendele helgetele koerapeadele tekkisid tolles ülalmainitud arutelus vastused stiilis „Koer peab ise aru saama“. Tõesti, vahel ongi koer targem  Aga mures omanikku see enamasti ei aita, sest tema koer ei ole nende killast kes ise aru saaks (see ei ole halb asi).
  • Ja kindlasti on olemas ka koeri, kelle jaoks inimesega sünkroonis liikumine tuleb nii loomulikult ja sissekodeeritult, et too isik ei saagi aru kuidas on võimalik et nii pisike asi võib tekitada nii suure probleemi, ilmselt on tema meelest asi ikka koeraomaniku oskamatuses ja nii ta vastabki ka arutelus oma arvamust avaldades. Mis omakorda õõnestab mures koeraomaniku enesekindlust ja raskendab murekoormat veelgi.
  • On olemas omanikke, kes meeleheitlikult proovivad ühte, teist, kolmandat, neljandat meetodit. Vahetavad iga vähese aja tagant reegleid ja taktikat ning võivad ajada (tegelikut ajavadki aga jätame veidi mänguruumi) sellega omakorda koeraga suhtlemise nii keeruliseks ja eemaletõukavaks, et hiljem isegi tõelise treeneri juurde minnes selgub et tööd oleks rohkem kui ära teha jaksaks. Lisaks ei ole antud omanik enam väga aldis soovitustele, sest ta on nii palju asju proovinud tulutult, et usk on kadunud. Nii on grupp omanikke, kes teavad väita et nemad on proovinud erinevaid meetodeid, millest ükski ei toimi (enamasti välja arvatud karistamine) ja soovitavad kasutada negatiivset kinnistust mis enamasti toimib seetõttu, et koer ensee säästmiseks jääb seisma ja ei julge järgmist sammu teha (abitus). Negatiivsete vahendite all pean silmas ogadega jalutusrihma, elektrishokki andvat kaelarihma või üks soovitustest, mis on koera kaelale VÄGA OHTLIK! – kui koer liigub tempokalt edasi, tõmba raksaki „pidurit ehk järsult rihmast tagasi“.
  • On ka koeri, kes on dresseeritud vanakooli meetoditega edukalt ning nende omanikud ei ole enamasti avatud tänapäevastele lähenemistele. Jah, nad on käinud uurimas huvi tõttu ka tänapäevaste meetodite kasutamist igapäevaelus aga kuna tänapäeval mõisted ja mõistete taga peituvad reaalsed toimingud on nii reguleerimata (ja vahel tõesti sellised, et kuku pikali), siis võib juhtuda et see konkreetne isik saab kinnitust, kui mõttetu on kogu see tänapäevane „innovaatiline“ positiivne koolkond ja seda ta ka mures koeraomanikule ütleb.

Ja murelik koeraomanik kustutab parem teema kuna oma koera ta jõuga kasvatada ei taha aga vastustes läks vaidluseks pigem meetodite (ja kellel on rohkem õigus ja õigem meetod) üle. Reaalse mure lahendamist ei toimunudki.

vaidlus
Iga arvamus on tegelikult oluline!

Samas on sellised arutelud ka edasiviiv jõud neile, kes suudavad sortida vastuste hulgast välja endale ainult vajaliku ning seda rakendada. Seetõttu on muidugi internetis abi küsimise võimalus tänuväärne infoallikas.

Millistest allikatest armastate teie infot ammutada? Foorumid, Facebook, kogemusi kirjeldavad blogid, reaalsed inimesed, raamatud vms? On teilgi ehk mõni vahva lugu pajatada õppimise valdkonnast?

Mina alustasin eestikeelsetest foorumitest ja Facebooki gruppidest. Sain mõne hea nõuande + terve pinu Cesar Millani, täispoova kaelarihma, ogarihmade, shokirihmade ja alfateooria tutvustusi. Õnneks sattusin nõu küsima ka Tiia Arikolt (Aitäh!), kes juhatas mind edasi välismaa saitidele (esimene link oli Dogs In Need of Space) kus avastasin hoopis teistsuguse suhtumisega foorumid ja Facebooki grupid (Beyond Cesar Millan, Reactive dogs jpm) kus reaalselt oli võimalik arendada konstruktiivset arutelu ning tutvuda pealekauba eestlastega (tsau Emma!) kellega eesti foorumites ilmselt poleks never kokku jooksnud.

Tulles tagasi postituse algusesse ja mõeldes tollele mureliku omaniku küsimusele ja omanikele kes lõpuks oma nõu küsimise teemad kustutavad, mis te arvate – õpiksime koos rihmas jalutama? Nii saaksime kõik läbi kogemuste midagi juurde õppida ?

Olen ise selle tee läbi käinud ja Kieferi treenimist alustasin kui ta oli 2,5 aastane. Oli häid päevi ja halbu päevi. Mõni päev liikusime kolm sammu edasi ning mõni päev viis sammu tagasi. Seetõttu oleks hästi tähtis üles märkida iga päev, kuidas läks. Ja meie treenisime tõesti I G A päev. Ka -20 kraadiga oli küll lühike aga tõhus trennisess.

Praegu seda postitust kirjutades võin mõnuledes haige olemist lubada ning aknast vaadata kuidas minu 9-aastane ja 13-aastane saavad käia rahulikult 25 kg koeraga jalutamas ilma muretsemata, et keegi kedagi pikali rebiks või auto-stop’i ja U-pööret kuumemas situatsioonis ei mäletaks. See ei olnud võimalik 2,5 aastat tagasi. Isegi mina ei suutnud temaga jalutada, mäletan küll neid pisaraid.

Meil oleks päris tore korrata kõike algusest peale, sest kordamine teeb meistriks aga ehk on keegi kes soovib ka kampa lüüa?

Sel juhul rohkemat ei palukski – kas soovi korral leiate 3 x 5 minutit päevas? 15 minutit ? Maiused ja ehk mõne klikkeri (ei ole oluline)? Ja võimaluse vahel ka filmida progressi?
Kui vastus on jah ning valmidus pühenduda ja õpetada olemas, siis võivad „Õpime koos jalutama“ postitused Sulle huvi pakkuda 😉
Mina hakkan omakorda meelde tuletama kuidas alustasime ja mis olid esimesed sammud mõlemaid osapooli rahuldava koosjalutamise treenimise alustamisel.

Ja siin pean ma silmas lihtsalt jalutamist, mitte sportlikku kõrvalkõndi, spordiga või kuulekusega ei ole siin midagi pistmist . Pigem omaniku ja koera vahelise harmooniaga.

Teie tagasiside on seekord vägagi oodatud kommentaaridesse.

Kes lööks kampa? Millised on need küsimused, millele te vastust veel ei ole leidnud? Kas sellised postitused pakuvad huvi?

DISCLAIMER: “Õpime koos jalutama” ei ole ainuõige nägemus vaid ühe koeraomaniku kogemus. Iga koer on erinev ning erinevad on inimeste perspektiivid koera treenimisel. Kindlasti pöörduge usaldusväärse spetsialisti poole, kui soovite treenida koera sõnakuulelikkuse või spordi suunal!

Aasta 2016 kokkuvõte

2016 aasta on olnud meil pigem vaikne aasta. Kui 2015 alustasime suure hooga erinevate asjade õppimist ja erinevate
trikkide treenimist, jäi tahaplaanile kõige tähtsam ehk meie ise ning tekkis ehk väikestviisi info üleküllastus (ehk kõik oluline segunes ebaolulisega) ja läbipõlemine, sest kõik oli nii uus ja huvitav!  Kõike tahtsime proovida ja kaasa teha! Kiire, kiire, kiire! Selline tempo tekitab korraliku väsimuse.
Kevadväsimuse järel võtsime 2016 suvel tempo maha ning nautisime kooslust “koer oma perega”.

2015 lõpus panin küll 2016 aasta eesmärkideks tagasi kooli ja suhte, pühendumuse ning mängu edasiarendamise.
Esimest punkti ei täitnud ma siiski meelega, sest koertekooli minekuga ei ole kiiret. Ja nii mõnus oli Emmaga koos treenida. Ma ei taha panna Kieferit olukorda, mis võiks nullida või rikkuda usalduse suhtes, mille oleme saavutanud. Teist punkti täitsime igapäevaselt, sest suhet koeraga võiks teisiti defineerida kui kogumishoiust – juhul kui kogumishoiuselt ainult võtad, on see peagi tühi ja/või miinuses. Parim valem: panusta veidi rohkem kui võtad, nii säilib tasakaal ning positiivne hoiuse suurenemine :)

2016 alguses oli minu jaoks kõige uhkem tunne see, et pea igapäevase harjutamisega olime lahendanud reaktiivsuse probleemi, mis oli meil turjal iga jumala päev meie oma kodu juures. Siin videol on näha meie töö ja vaev, mis toob senini õnnepisarad silma.

Jaanuaris sai käidud ka Tellington Ttouch koolitusel, mis oli kahepäevane ning väga põnev! Sellest tegin eraldi postituse ja ei hakka ümber jutustama. Lühidalt meenutades – äge oli!  Postitust saab lugeda SIIT.

Märtsis võtsin julguse kokku ja esitasin oma video “Do more with Your Dog” online-trikiõppe lehele ja teenisime oma esimese tiitli – Novice Trick Dog tiitli. See oli nii lahe! Ja võimalik et 2017 harjutame veidi ka järgmise ehk Intermediate Trick Dog tiitli tarvis. Pikkadel pimedatel talveõhtutel just hea, soe ja tubane tegevus.

Novice Trick Dog Title

Eredaimalt meelde jäid mulle meelde Fenzi akadeemia Shapingu ja Training Levels (level 1) kursused Sue Ailsby juhendamisel. Selle õpetaja õpetamisstiil ja juttude vestmise oskus lihtsalt haarasid endasse ning naerda sai meeletult. Naljakas oli ka kodus harjutuste pusimine ja hiljem videotelt järelevaatamine. Mõlemas teemas on meil veel meeletult arenemisruumi, plaanin materjalid uuesti ette võtta.

Kevadel võtsin oma rahanatukese kokku ja investeerisin esimesse seikluskaamerasse tänu tuttava soovitusele, sest koguaeg kedagi filmima paluda ei olnud ka jätkusuutlik tegevus. Teate ju küll, ega need koerahullud ei ole populaarne kaup. See lüke avas meie trennide ja igapäevaelu jäädvustamises hoopis uue maailma. Isegi, kui ise tundus et miski läks kehvasti, võis kaamerapilt näidata vastupidist ning kui tundus et kõik oli nagu eriti hästi sai kaamerapildist sellele vaid kinnitust :) Minumeelest üks rõõmsamaid kaadreid jalutuskäikudelt oli just allolev video. Muud videod on esindatud ka meie blogipostitustes suuremal või vähemal määral.

Maikuus tegin veel ühe reaktiivsustööga seotud before and after video, sest see kõik on niivõrd äge ja silmale nähtav, kuidas koerast on saanud suure algustähega Koer. Siinkohal ei saa ma muidugi jätta tänamata Emmat, kes meid innustas ja kannustas ning omapoolseid näpunäiteid jagas. Meil oli (ja on) ääretult hea meel olla tema testgrupis koerte reaktiivsuse probleemide lahendamise alal. Ja mida tavaliselt ei räägita, korrutaksin ma veel ja veel üle. Jutuvada jätkub peale videot.

Tulemused ei tule üleöö. Tulemused ei tule ehk ka paari nädala või kuuga. Aga kui investeerite oma aega iga päev olenemata ilmast või oludest (ainult paha tujuga ei tohi treenida, siis keerate kindlasti midagi vussi) suhtesse koeraga ning õpetate talle, mida te soovite et ta teeks, siis need tulemused tulevad. Jah, tulevad küll!
Aga vahepeal tulevad ka higi, veri pisarad ja “mul on totaalselt siiber” tunne. Proovige vastu pidada!
Internetis tavaliselt liiguvad before and after edulood ilma ühegi sõnata kui palju tegelikult on sinna aega ja vaeva
maetud ja see on tegelikult inimeste maailmapilti väga oluliselt kallutanud ja kahjuks mitte paremuse poole. Kes meist ei tahaks seda võlunuppu või “quick fix’i” leida ja rakendada eks? Aga teie ise oletegi see võlunupp! Tegelege, tehke seda plaanipäraselt ja rohkem kui koertekoolis 1x nädalas nägu näidates! Te saate seda, mida sisse investeerite :)
Ai, nüüd läks heietuseks ära, sorri. Viimasena lisangi siia pika jutu lõpetuseks meie “reageeriva koera treeningsessiooni argipäev” video, mis on ka tegelikult lõikamisega natu ära kräpitud aga siiski ehe ja aus. Ja kui teile meeldib Alan Walker, siis seda videot võite julgelt heliga vaadata :)

Enne suvepuhkusele minekut võtsin osa Pet Dog Ambassador programmi esimesest voorust, mille lõpetasime edukalt. Meie eksami läbiviijaks oli Claire Stanes (Lothlorien Dog Services +R), kes oli meie videoesitustega väga rahul! Antud eksami sooritamiseks pidi koer oskama näiteks autos ilusti oodata ka siis kui luuk avanes, väljuda ustest-väravatest viisakalt, kõndida kõrval, orienteeruda oma peremehele ja vajadusel seisma jääda. Oodata viisakalt, kasvõi siis kui peremeest ei ole silmapiiril ning eirata ka maas olevaid ahvatlusi.
Need ongi tegelikult põhilised oskused, mis peaksid esindatud olema harmoonilises suhtes tavalise inimese ja tema kodukoera vahel.
Assessed by Claire Stanes

Suvel puhkasime ja nautisime palju maalolekut. Kiefer sai ujuda lõpmatuseni, tutvuda lehmadega ja joosta – magada nii kuis hing ihkab. Tänu sellele, et maal saab ta elada oma tõelist koeraelu (ilma kedagi ohtu seadmata, mina kontrollin siiski olukorda!)tekivad ka sellised imejuhused, kus Kiefer räägib teise koeraga väga selget kehakeelt! Peale seda kui ma maal oma kaamera kogemata ära uputasin, ei ole mul eriti videomaterjali lisandunud. Aga siiski, käisime jalutamas ja tegime lihtsamaid asju koos. Nautisime elu!

Sügisel proovisime uuesti teise koeraga koos jalutamist, mis tuli väga väga hästi välja! Proovisime mitmeid kordi ja veendusin, et Kiefer saab väga hästi hakkama kui mina arvestan tema eripäradega, andes talle piisavalt oma ruumi ja rohkelt preemiaid :)

Sügise suurimaks muudatuseks oli minu töökoha vahetus. Kuna selleks hetkeks oli mul 100% teada, et soovin oma elu siduda oma hobi ehk koertega, avanes mul võimalus kandideerida Kadi Koertesalongi administraatoriks. Õnneks osutusin valituks ja praeguseks võin öelda et minu töö ongi minu hobi. See on imeline kooslus. Saan olla päris palju groomeritel abiks – vajadusel masserin murelikke koeri, aitan ebameeldivatel momentidel nende tähelepanu eemale juhtida ja tegelen ka päevahoidu toodud koertega. Minu lemmikuim hoiulaps on springer Gromit, temaga koos tegime sellise vahva video:

Lisaks olen ääretult tänulik, et mul lastakse iga protseduuri juures käed külge lüüa ning nii olen saanud koeri
pesta, kuivatada, kammida ja masseerida. Siin on otsast lõpuni minu läbi viidud protseduur. Täitsa hästi õnnestus või mis? :)

Ja näete, siin pesen ma oma koera, kes oli sellisest alatusest päris shokeeritud ning lisaks kartis ta suurt fööni, arvates ilmselt vooliku järgi et tegu on suure ja õela tolmuimejaga.

Üheks eesmärgiks uuel aastal saab kindlasti olema Kieferi salongiprotseduuridega harjutamine ning nendest protseduuridest rääkimine, sest kui oluline see tegelikult on, et koerale meeldiks protseduurid ja koeraomanik julgeks tuua oma koera hooldusele (ilma muretsemata et tema koer ei lase groomerit ligi).

Huhh, kui alul tundus et aasta ei olnud tegus, siis nüüd lugedes tundub et päris palju sai ära tehtud ja nähtud. Isegi käidud sai palju – ca 420 km ringis (sisse on lugemata veel suur osa maal jalutamisi) Kuigi leian ikka et koeraga jalutamise juures on kvaliteet ääretult tähtis, mitte kvantiteet. 15 minutit rikastavat jalutuskäiku on kindlasti suurem võit, kui 1h ja 15 minutit enda tempos liikumist, telefonis multitaskimist ning koera järgi vedamist.
Kokkuvõtete võlu onju :)

Aga aasta 2017? Mida ma plaanin aastal 2017?
Kindlasti plaanin ma lugeda uuesti raamatuid, mis mul on olemas ja võtta ette need kursused mis olen Fenzis võtnud. Midagi uut ei ole mul mõtet hetkel lisada “wishlisti”, sest tegelikult on mul materjali täpselt nii palju, et ükski probleem ei jääks lahenduseta. Ole ainult inimene ja tööta läbi. Aga inimene olemise ainuke miinus on see, et inimene ei ole aldis minema tagasi vanade asjade juurde ja neid uuesti tegema (see on okei). Ehk siis proovin leida eneses nii piisavalt distsipliini et korjata üles kõik, mis mulle on nii vahvalt ette antud.
Blogisse on ette planeeritud mõned postitused aga kuna pere vajab ka oma aega ning vahepeal peab inimene ilma koeramõteteta ka hakkama saama, siis need postitused vajavad veel lihvi. Harvem kui paar korda kuus ma loomulikult postitada ei soovi.
Kindlasti ei jäta ma videote ja fotode tegemist unarusse. Siinkohal tahangi kallistada oma ema ja öelda veelkord suur suur suur tänu, et kinkisid mulle uue seikluskaamera! Nüüd saan ma jälle filmida seda, mis on minu jaoks tähtis :)

Soovime kõigile oma lugejatele imeilusat Punase Tulekuke aastat ja ootame teid ikka ja jälle meie blogisse lugema või meile kirjutama. Aitäh, kes te olete tulnud ja jäänud!      ♥  ♥  ♥  ♥  ♥

 

                                           *****

                                                                          Taaskohtumisteni!
       Mari & Kieferkoer
2017

Aga iga koer on erinev!

Seekord kirjutan tõlkeartikli Eileen Anderson’i loal. Originaalartikkel pärineb SIIT.  Suur tänu Eileen (thank You Eileen for your kind permission to translate Your article) et lubasid mul tõlkida minu meelest nii oluliste nüanssidega artikli.

AGA IGA KOER ON ERINEV!

See on üks levinuimatest argumentidest et vaielda positiivset meetodit viljelevate treeneritega. Enamasti sisaldab see järgmisi väiteid:

koeraküpsised
Koerakujuliste küpsiste lõikur. Foto: Sonya Bevan (http://www.dogcharming.com.au/ )
  • Aga iga koer on erinev! Sa ei saa koguaeg präänikumeetodit kasutada
  • Aga iga koer on erinev! Miks kasutada vaid üht meetodit?
  • Agas iga koer on erinev! See ei toimi kõigi koerte puhul!

Väitja järeldus on selgemast selgem: treenerid kes kasutavad eelkõige positiivset kinnistamist, on ühe ja ainsa meetodi orjad ning üritavad seda rakendada kõikide treenitavate peal. Nad on kitsa silmaringiga, piiranud end kasutama vaid üht meetodit hoolimata meetodite rohkusest ja kasutavad arsenalirohkest “tööriistakastist” vaid üht tööriista kõikide tööde jaoks.

Tõlkija märkus: lisaks on mõiste “positiivne treenimine” ära rikutud nende poolt, kes seda oskamatult kasutavad. Koerale selgete piiride mitteloomine ei ole positiivne treenimine. Positiivne treenimine ei ole ka kontrolli alt väljas koera küpsisega taga ajamine.

Lisaks sellele, ei suuda väitja meelest positiivsete meetoditega treeniv isik aru saada korrektsioonide, sunni ja “distsipliini” vajaduse kaitsjate arvamusest, et on olemas teatud tüübid koeri, keda ei ole võimalik treenida ladusalt töötama ilma karistust kasutamata (vt enamlevinud loetelut artikli lõpuosas).

Samas ei saa me seda väidet liigitada retooriliseks eksitavaks väiteks, sest see on ju tõsi – iga koer on erinev! (jah, teatud olukordades me ju võime selle peale silmi pööritada)

MIS ON SELLEL PILDIL VALESTI ehk mis on väitel viga?

See argument on enamasti esile toodud tasakaalustatud (balanced) treenerite poolt, kes usuvad, et positiivset meetodit tuleb kasutada koos korrektsioonidega. Korrektsioonideks loetakse klassikaliselt kaelarihmast sikutamist, teravalt jõnksamist ja suures osas kasutatakse selleks spetsiaalset kaelarihma nagu täispoov või ogarihm. Korrektsioonid võivad omakorda olla ka elektrishokid elektririhmaga.

Paberile kirjutatuna kõlab tasakaalustatud meetod* tegelikult väga hästi. Näita loomale mis on õige samas näidates ka mis on vale ja jõuad oluliselt kiiremini lõpptulemuseni! Sellest paberil hästi kõlavast eksikujutelmast on kirjutanud paljud treenerid. Väga hea artikkel inglise keeles on kirjutatud Deb Jones’i (Ph.D.) poolt.

Lisada on veel vaid see, et konkreetne väide ignoreerib teaduslikku kirjandust loomadele ebameeldiva/jõulise korrektsioonimeetodi rakendamise tagajärgedest ning omakorda ei kirjelda, mida sa  võid kaotada (ja mida loom kaotab!) kui kombineerida kahte nii erinevat ehk positiivset ja negatiivset meetodit. See Karen Pryor’i artikkel selgitab inglise keeles kõik väga hästi lahti. Karen Pryori haritusest saab infot SIIT.

Väites, et treener kes kasutab vaid positiivset meetodit on limiteeritud ja piiratud mõtlemisega, on sama mis kritiseerida ja hukka mõista arsti, kes valib ohtlike kõrvalmõjudega ravimi asemel ravimiseks ohutuma ning vahest isegi toimelt parema ravimi.

AGA KELLE VAHENDID ON SIIS PIIRATUD?

Loomale haiget tegemine, ehmatamine või ärritamine on tõeliselt lihtne. Võite mulle tuua ükskõik millise selgroogse olendi maailmas ja ma tean kuidas talle liiga teha. Võtame näiteks marmoseti. Ma ei muutu siin detailseks aga ilmselt ei vaja see erilist kujutlusvõimet või loomingulisust et leida viis, kuidas talle liiga teha. See ei nõua ühtki erioskust.

koer
Marmosett. Pilt Deviantart’ist

Samamoodi ei nõua ükskõik millise looma ehmatamine eriteadmisi. Kui mul on võimalus muuta keskkonnatingimusi nagu nt temperatuur või lisada helisid, valgusefekte, liikuvaid objekte või avaldada füüsilist survet, on mul lihtne looma ehmatada ja/või ebameeldivasse olukorda panna.

Aga kui te küsiksite mida marmosetid tõeliselt naudivad, siis ei oleks mul õrna aimugi. Ma oskan oletada et nad elavad puu otsas aga mida nad söövad, seda ma ei tea. Sellele küsimusele vastuse leidmiseks peaksin end harima ja saama vaadelda marmosettide eluviisi. Nii saaksin aimu kuidas neid läbi positiivse meetodi motiveerida. Tõlkija märkusena: justnimelt aimu, sest looma eluolu ja käitumise tundmaõppimine võtab aega oluliselt kauem ning alati mängib ka rolli kas looma on jälgitud vangistuses või vabas looduses.

Ehk siis vägagi keerukas protsess kui samas haiget tegemine ja ebameeldivuse põhjendamine on pigem selline üks universaalne vahend.

Kuna positiivne treener on enamasti “kodus” pigem koertega kui marmosettidega siis see ongi see mida me teeme – me uurime piinliku täpsusega iga koera käitumist ja olemust. Kuidas erinevad koerad teineteisest? Nad on isiksused,indiviidid. Ja kui me välistame negatiivsete meetodite kasutamise treenimisel, peame lähenema igale koerale individuaalselt, et mõista mis on just tema jaoks motiveeriv.

eileenanddogs
Zani ja Clara armastavad “flirt pole” mänguasja aga Summer ei hooli.Pilt: Eileen Andersoni kogust

Igale koerale erinevalt/ainuisikuliselt lähenemine on positiivse meetodi lahutamatu osa ja peamine alustala. Ilma selleta puudub edu.

Suutsin oma koera, Summeri agility slaalomi tulemusi oluliselt parandada, kui ma peale harjutuse head sooritust lasin tal mängida veevoolikuga. Aga kui ma oleks vooliku lahti keeranud siis, kui minu teine koer Zani slaalomi lõpetab, oleks mul peatselt olnud koer, kes ei jookse slaalomit. Clara ja Zani samas armastavad tagaaetavat “flirt pole” mänguasja, Summer aga keerab selja ja eemaldub.

Ja kuigi ma võin neid õpetada teatud tegevusi meeldivaks pidama, on tõeline rõõm avastada minu jaoks ebaharilikke asju, mida nemad omakorda loomupäraselt armastavad.

Karistusega treenimine ei nõua indiviidi põhjalikku analüüsimist. Kui aga karistust kasutavad treenerid pühendaksid karistuse võimalike viiside analüüsile sama palju aega, kui positiivset tingimist kasutavad treenerid panustavad koerale meeldivate asjade tundmaõppimisele, oleks üsna tõenäoliselt tegemist sadistidega?

Clara ja Summer armastavad pappkaste rebida tükkideks aga Zani ei hooli. Pilt: Eileen Andersoni kogust
Clara ja Summer armastavad pappkaste rebida tükkideks aga Zani ei hooli. Pilt: Eileen Andersoni kogust

Fakt on see, et oluliselt kergem on leiutada viisi olendile haiget tegemiseks kui välja uurida hulka asju, mida antud olend siin maailmas kõige rohkem armastab, rääkimata kuidas neid asju kõiki kasutada.

Kas “präänikumeetod” tundub ikka veel kitsarinnaline, piiratud ja vastuvõetamatu?

 

 

 

KUI HAIGET SEE SIIS TEEB?

Oleks olnud väga vahva ülaltoodud faktiga antud postitus lõpetada aga ei, mul on veel rohkemat öelda. Üks asi, mis mind ajendas seda postitust kirjutama, oli kommentaar, mis oli omakorda kirjutatud “tasakaalustatud” treeneri poolt. Ta nimelt rõhutas, et inimesed kes räägivad kuidas treenerid teevad koerale haiget, ei ole näinud koera, kellel on tõeliselt valus. Ta mainis et valus koer käitub paaniliselt ja on kaotanud igasuguse mõistmise taju.

Ma siiralt loodan, et ma mõistsin selle treeneri kommentaari valesti. Aga kui mainitud tõeline valu on see, mida tal on vaja näha nõustumaks et koeral on valus, on mul tema koertest väga väga kahju.

Aga tema kommentaar aitas tuua välja veel ühe väga olulise nüansi/asjaolu.

Ilmselt ei ole koertel mitte ainult erinev valulävi vaid nii tõug kui koera iseloom määravad erinevuse selles, kui palju koerad valu välja näitavad.

Mina usun, et minu 5kg rotiterjer Cricket on füüsiliselt vastupidavaim võrreldes minu teiste koertega sõna selle kõige otsesemas tähenduses. Ta ei võpata süsti saades, käpapadjandid on tugevad, küüned ei ole tundlikud. Lisaks mõlemal korral, kui talle tegi liiga temast suurem koer, ei kostunud tema poolt ühtki heli ei intsidendi toimudes ega ka pärast.

Aga ma võin hoopis eksida.Ta võib olla lihtsalt rohkem taluv, stolisem. Ta võib tunda täpselt samapalju valu kuid ta lihtsalt ei näita seda välja.

Meie ei tea ega saa teada, kui palju koer valu tunneb kui teda füüsiliselt karistada. Inimesed kes kasutavad karistust, peavad eeldama valu mõjusust olenevalt tulemustest, mis nad saavad. Ehk loogiliselt võttes võib koeral olla oluliselt rohkem valus, kui treener seda teadvustab.

Positiivse meetodi puhul peame samamoodi eeldama mõju tulemuste pealt. Mõned koerad võivad mitte üldse selgelt välja näidata mis neid motiveerib ja köidab. Aga kui mu koeral on parem olla tänu millelegi, mida olen talle pakkunud, ei ole keegi kahju kannatanud – no harm done!

MIDA PEALKIRJAS  SISALDUV VÄIDE ENAMASTI TÄHENDAB?

Minu kogemuse põhjal on nii, et kui keegi viskab õhku loosungi “Aga iga koer on erinev” siis tegelikult soovib ta sellega väita et on olemas teatud tüüp koeri, keda ei ole võimalik treenida ladusalt töötama ilma karistust kasutamata. Ja enamasti järgneb sellele loetelu koeratüüpidest, kes väidetavalt on erandid.

Kes need koerad on? Siin on osad tüübid toodud välja nähtu ja loetu põhjal:

  • ajukoerad, hagijad
  • kõrgete instinktidega koerad, tööliini koerad
  • saagiinstinktiga koerad
  • bullyd, staffid
  • väga väga suured koerad
  • ja enamasti vähemalt üks (või ainus) väitja enda koertest

Kui karistust mitte kasutav treener toob näite ühe või enama antud koeratüübi edukast treenimisest positiivsete meetoditega, tulevad klassikalised vastulaused “Ah ta ei olnud tegelikult kõrge instinktiga/see päris õige tööliin/ selle korraliku saagiinstinktiga” , tähenärimine detailides või hoopis vaikus.

Minu jaoks võib selle väite kokku võtta järgnevalt:Väitja jaoks  on OK kasutada karistust teatud tüüpi koera või teatud käitumise puhul, mida konkreetsel väitjal on raske treenida nii täpseks või perfektseks kui tema tahab. Ja enamus neist, kes ütlevad et iga koer on erinev, usuvad seda sest nemad ei tea kuidas saavutada soovitud tulemust ilma negatiivse mõjutuseta ja seeläbi usuvad et see polegi võimalik. Karistamine tuleb meile nii loomuomaselt ja kergekäeliselt.

MEIE TEGUDE TAGAJÄRJED

Veelkord põikame tagasi marmoseti juurde. Ma väitsin et ma saaksin mängleva kergusega hakkama marmosetile ebameeldivuse põhjustamise, ehmatamise või haiget tegemisega. Aga üks probleem on ka selle juures – ma ei tea temast niipalju et kindlalt teada, mis minu teo tagajärg on. Ma võin tahta teda pahandada või ehmatada näiteks temperatuuri muutmisega aga kui ta on tundlikum kui mina eeldasin, võib ta saada viga või hoopiski minu teo tagajärjel surra.

Me kipume arvama, et me teame väga palju koertest, sest nad elavad igapäevaselt meiega koos. Aga treenides võib juhtuda ülalmainitu. Kasutades karistust keora treenimisel enda arvates täiesti mõistlikult, võime põhjustada sellega jäädavaid kahjustusi.  Selliseid juhtumeid on, aga meie loeme ja kuuleme vaid ekstreemsetest juhtumitest, mis on jõudnud ajakirjandusse ajakirjaniku nägemuse ja uskumuste järgi. Õnneks aina enam võib leida materjali ka nii pealtnäha süütu kaelarihma (rääkimata poovatest, ogarihmadest) mõjust koerale. Üks artiklitest on SIIN ja selle on juba 2012 aastal kirja pannud Niki Tudge ja Angelica Steinker

Ma usun, et tasakaalustatud treenerid ei proovi tekitada teadlikult oma koertele jäädavaid kahjustusi. Aga samas on siiski selge et nad riskivad oma koera füüsilise jtervisega, kus suurim riskifaktor on kaelavigastused ja kindlasti on negatiivsete mõjutusvahendite kahjulik mõju koera vaimsele tervisele.

Mina arvan, et karistusmeetodite kasutamise õigustus “teatud koeratüüpide” puhul on tingitud meie inimlikust vastuvõtlikkusest karistuse kasutamise kerguse ahvatlevale mõjule ja ei oma vähimatki pistmist koerte erinevana kohtlemisega,

Eileen tänab antud artikli kirjutamisel abiks olnud April‘it ja Margeryt. Ja Sonya Bevan’it laheda küpsisevormi foto eest.

Mari tänab Eileeni loa eest artikkel tõlkida ning Emmat moraalse toe eest :)


Clara tegeleb Eileeni abiga temale meeldiva tegevusega.

koeraga treenimine
Kieferile meeldib positiivne kinnistamine ka läbi mängu aga maius on siiski ennekõike
  • tasakaalustatud meetod = maakeeli piits ja präänik meetod.

Kiefer jalutab koos Maruga

Jah, te ei lugenud valesti! Kiefer on nüüd suuteline jalutama koos teise koeraga!  Kogu õppimise ja harjutamise protsess on end nüüd kuhjaga ära tasunud ja kui nüüd tagasi mõelda, siis periood mille jooksul saime nii kaugele, on kaks aastat (ca aasta et kujuneks välja koer, kes kuulab standardkäske + aasta-poolteist omavahelise suhte ülesehitamisele ning reaktiivsusetöö tegemisele) . Just, tundub küll pikk aeg aga nii vajalik selleks, et koer saaks õppida kõike omas tempos.

Koera eripära, iseloomu ja õppimisvõimega teadlikult ja piinlikult täpselt arvestades on üliülioluline liikuda edasi justnimelt tema

koer kurjaks
Pilt raamatust Grisha Stewart BAT 2.0 .Autor Lili Chin

tempos, sest meie jaoks inimlikult tundub see kõik nii pikk ja vaevanõudev, et kipume kiirustama. Kiirustamine pigem loobib kaikaid kodaraisse ning koera taluvusläve pidevalt üle piiri “punases skaala osas” hoides teeme pigem kahju kui kasu.

Ma olen ka inimlikult ikka kiirustanud ja tantsinud võltsvalssi “üks samm edukalt, kaks sammu muserdavalt” aga võib juhtuda meie kõigiga ning see on okei. Põhiline on teadvustada, analüüsida mis läks just tol korral valesti ja järgmisel korral püüda paremini.

Põhiline on jõuda esimese asjana probleemi allikani. Sellist asja et probleem läheb ise üle, ei eksisteeri. EI EKSISTEERI!

Kahjuks sattusin paar päeva tagasi jälle kuulma, kuidas oli soovitatud ülienergilise noore koera perenaisele ignoreerida koera, et küll läheb üle. Ma nii kergekäeliselt sellist soovitust ei jagaks. Jah, kui me ignoreerime ebasoovitavat käitumist ja premeerime meie jaoks vajalikku käitumist, siis see niiöelda õige käitumine sageneb ja kinnistub. Vale käitumine hääbub, kui seda ei premeerita. AGA see kehtib sel juhul, kui probleemkäitumist ei tingi koera mure/suurem probleem. Kui ma ignoreerin  näiteks pealehüppamist, soodustades õige käitumise tekkimist nt istumist (seda alati maiuse või tähelepanuga premeerides), siis hääbub hüppamine ja kinnistub istumine.

koer käib pinda
Foto: http://hyperboleandahalf.blogspot.com.ee/

Aga oletame kui probleemiks on koerapoolne tähelepanu nõudmine valjuhäälselt päevast päeva jalgu kraapides ning huilates (ja see kohe kuidagi ei lähe paari päevaga “üle”), tuleks leida algpõhjus, mis tingib sellist käitumist, sest kindlasti kohe ei tingi seda jonnakus või õelus (ärgem omistagem inimlikke tundeid üle koertele). Ja konkreetse juhtumi puhul sedasi jutustades, selgus ka nende peres peituv algpõhjus – lumi on maas ja koer ei taha väga pikalt jalutada, olles väga külmatundlik. See koer tahtis oma energiat maandada ja seetõttu palus pererahvalt abi! Jah, küll ülevoolava energiaga ning inimese jaoks ebasobivalt aga ma siiralt loodan, et ta vähemalt kaalub seda varianti, et kuulata oma koera ja kasvõi puzzlede, ninatöömängude, trikikeste õppimisega ja palli mängimisega rikastab koera elu seniks, kuniks koeral on taas hea väljas energiat maandada.

No nüüd läks muidugi teemast 100% välja aga nii juhtub tihti, et kui sa soovid selgitada üht asja, tuleb laskuda olulistesse lisadetailidesse. Sorri 😛

Aga nüüd on küll tagumine aeg vaadata videot kuidas Kiefer jalutab koos Maruga. Jalgratas esimeses klipis ei ole kuidagi seotud reaktiivsusega ega ole abivahendiks / koerte eraldamiseks vms. Võtsin korra jalgratta hoiule selleks, et kaameramees saaks meid filmida. Hiljem filmis ta juba nii, et hoidis ise jalgratast.

See konkreetne punkt tähendab minu jaoks nüüd seda, et saan treenimises seada uusi eesmärke ja soovi korral jalutada koos teiste koeraomanikega (seejuures unustamata kui tasa ja targu seda kõike edasi arendama peab). Jah, sellest koerast ei saa küll kunagi sotsiaalset liblikat aga temast on saanud mõistlik ühiskonnaliige, kes on seljatanud osa oma hirmudest ja minule toetudes on aldis edasi arenema ja uudistama, mida maailmal veel pakkuda on.

Inglise keeles kõlab lõpulause nii ” Mission reactivity accomplished” ehk emakeeli: reaktiivsusega tegelemise missioon on edukalt lõpule viidud.

Aga see ei tähenda, et teekond oleks lõppenud. Oh ei kaugeltki mitte! Kohtumiseni peatselt uutes seiklustes :)

Kieferi salongikülastus

Kuna veedan 5 päeva nädalas salongis, tahtsin et Kiefer harjuks ka päevahoidu et vahel minuga tööl kaasas käia. Mõeldud – tehtud. Esimene kord oli ta 9-17 ja teisel korral 13-17. Esimene kord oli puht tutvumine ja kuna oli tihe tööpäev, siis ka puuriga harjumine/puuris olemine.

Päevahoiu aedikus olemine ei olnud tal mõlemal korral meelistegevus, sest ta kartis ilmselt, et ma jätan ta maha. Eile ehk teisel korral salongis veetsin temaga rohkem aega aedikus, premeerisin aedikus sisse-välja käimise eest ning tegime aedikus mõnusaid trikke, et nautida koosolemist.

Esimesel korral sai ta alul varahommikul lahtiselt ringi chillida ja kohaga tutvuda. Pidas end üleval nii tublisti! Hoolimata koeralõhnadest, ei tekkinud ühelgi korral soovi tuppa pissida või midagi kuskil märgistada.

Kadi KoertesalongNo vaadake kui mõnusalt tunneb ta end aknal chillides. See on meie salongikese võlu, et nii loomadele, kui inimestele on loodud kõik tingimused enese mugavalt tundmiseks. See aknake on kõikide koerte meelispaik õue vaatamiseks ja vahel mõne kassi või tundmatu objektiga riidlemiseks.

*   *   *

Ja päevahoiuruumis tegin Kieferi mugavamaks äraolemiseks puurist tõelise pesa, mida sai katta kinni kui oli näha, et Kieferi stressitase tõusis. Päevahoius oli ruumi veel kolmele koerale ning vahepeal olid kõik “korterid” täidetud ja Kiefer oli rockstaar!

 

Kadi KoertesalongKadi KoertesalongSetter ja setterilaadne – nii tore oli neid kahte kõrvuti näha. Vahepeal avasin Kieferi lukskorteri kardinat ja lasin tal rohke maiusesaju abil jälgida teist koera. Ta sai selle ülesandega megahästi hakkama! Ma olin tõsiselt uhke tema üle. Jah, eks näha oli kuidas uus olukord ikka tekitas stressi ja 1000% mugavalt ta igal minutil end ei tundnud aga esimese korra puhul ei ole see üldse ime. Ime et ta nii tublisti vastu pidas.

 

 

 

 

Eile ehk siis teist korda käies, oli mul juba valminud kaval plaan Kieferi käpad korda lõigata ning käpakarvu piirata, et lumepalle vähem padjandite ja varvaste vahele tekiks. Kõigepealt harjusime ja chillisime taaskord päevahoius ning siis näitasin talle oma süles olevat teist koera. Nagu allolevatelt piltidelt näha, oli tulemus tõeliselt VAU!

Lisaks sain karvad piiratud ja küüned lõigatud. Lauale tuli ta täitsa heameelega ning kinniolemise vastu ka ei olnud midagi. Ühesõnaga supertubli laps ning tasa ja targu harjutades võib temastki tubli salongielanik ja minu töövari. Aga aitab sõnade rittaseadmisest – veidi pilte veel eilsest vahvast päevast!

Kadi koertesalong

 

Kena talve jätku! :)