Aga iga koer on erinev!

Seekord kirjutan tõlkeartikli Eileen Anderson’i loal. Originaalartikkel pärineb SIIT.  Suur tänu Eileen (thank You Eileen for your kind permission to translate Your article) et lubasid mul tõlkida minu meelest nii oluliste nüanssidega artikli.

AGA IGA KOER ON ERINEV!

See on üks levinuimatest argumentidest et vaielda positiivset meetodit viljelevate treeneritega. Enamasti sisaldab see järgmisi väiteid:

koeraküpsised
Koerakujuliste küpsiste lõikur. Foto: Sonya Bevan (http://www.dogcharming.com.au/ )
  • Aga iga koer on erinev! Sa ei saa koguaeg präänikumeetodit kasutada
  • Aga iga koer on erinev! Miks kasutada vaid üht meetodit?
  • Agas iga koer on erinev! See ei toimi kõigi koerte puhul!

Väitja järeldus on selgemast selgem: treenerid kes kasutavad eelkõige positiivset kinnistamist, on ühe ja ainsa meetodi orjad ning üritavad seda rakendada kõikide treenitavate peal. Nad on kitsa silmaringiga, piiranud end kasutama vaid üht meetodit hoolimata meetodite rohkusest ja kasutavad arsenalirohkest “tööriistakastist” vaid üht tööriista kõikide tööde jaoks.

Tõlkija märkus: lisaks on mõiste “positiivne treenimine” ära rikutud nende poolt, kes seda oskamatult kasutavad. Koerale selgete piiride mitteloomine ei ole positiivne treenimine. Positiivne treenimine ei ole ka kontrolli alt väljas koera küpsisega taga ajamine.

Lisaks sellele, ei suuda väitja meelest positiivsete meetoditega treeniv isik aru saada korrektsioonide, sunni ja “distsipliini” vajaduse kaitsjate arvamusest, et on olemas teatud tüübid koeri, keda ei ole võimalik treenida ladusalt töötama ilma karistust kasutamata (vt enamlevinud loetelut artikli lõpuosas).

Samas ei saa me seda väidet liigitada retooriliseks eksitavaks väiteks, sest see on ju tõsi – iga koer on erinev! (jah, teatud olukordades me ju võime selle peale silmi pööritada)

MIS ON SELLEL PILDIL VALESTI ehk mis on väitel viga?

See argument on enamasti esile toodud tasakaalustatud (balanced) treenerite poolt, kes usuvad, et positiivset meetodit tuleb kasutada koos korrektsioonidega. Korrektsioonideks loetakse klassikaliselt kaelarihmast sikutamist, teravalt jõnksamist ja suures osas kasutatakse selleks spetsiaalset kaelarihma nagu täispoov või ogarihm. Korrektsioonid võivad omakorda olla ka elektrishokid elektririhmaga.

Paberile kirjutatuna kõlab tasakaalustatud meetod* tegelikult väga hästi. Näita loomale mis on õige samas näidates ka mis on vale ja jõuad oluliselt kiiremini lõpptulemuseni! Sellest paberil hästi kõlavast eksikujutelmast on kirjutanud paljud treenerid. Väga hea artikkel inglise keeles on kirjutatud Deb Jones’i (Ph.D.) poolt.

Lisada on veel vaid see, et konkreetne väide ignoreerib teaduslikku kirjandust loomadele ebameeldiva/jõulise korrektsioonimeetodi rakendamise tagajärgedest ning omakorda ei kirjelda, mida sa  võid kaotada (ja mida loom kaotab!) kui kombineerida kahte nii erinevat ehk positiivset ja negatiivset meetodit. See Karen Pryor’i artikkel selgitab inglise keeles kõik väga hästi lahti. Karen Pryori haritusest saab infot SIIT.

Väites, et treener kes kasutab vaid positiivset meetodit on limiteeritud ja piiratud mõtlemisega, on sama mis kritiseerida ja hukka mõista arsti, kes valib ohtlike kõrvalmõjudega ravimi asemel ravimiseks ohutuma ning vahest isegi toimelt parema ravimi.

AGA KELLE VAHENDID ON SIIS PIIRATUD?

Loomale haiget tegemine, ehmatamine või ärritamine on tõeliselt lihtne. Võite mulle tuua ükskõik millise selgroogse olendi maailmas ja ma tean kuidas talle liiga teha. Võtame näiteks marmoseti. Ma ei muutu siin detailseks aga ilmselt ei vaja see erilist kujutlusvõimet või loomingulisust et leida viis, kuidas talle liiga teha. See ei nõua ühtki erioskust.

koer
Marmosett. Pilt Deviantart’ist

Samamoodi ei nõua ükskõik millise looma ehmatamine eriteadmisi. Kui mul on võimalus muuta keskkonnatingimusi nagu nt temperatuur või lisada helisid, valgusefekte, liikuvaid objekte või avaldada füüsilist survet, on mul lihtne looma ehmatada ja/või ebameeldivasse olukorda panna.

Aga kui te küsiksite mida marmosetid tõeliselt naudivad, siis ei oleks mul õrna aimugi. Ma oskan oletada et nad elavad puu otsas aga mida nad söövad, seda ma ei tea. Sellele küsimusele vastuse leidmiseks peaksin end harima ja saama vaadelda marmosettide eluviisi. Nii saaksin aimu kuidas neid läbi positiivse meetodi motiveerida. Tõlkija märkusena: justnimelt aimu, sest looma eluolu ja käitumise tundmaõppimine võtab aega oluliselt kauem ning alati mängib ka rolli kas looma on jälgitud vangistuses või vabas looduses.

Ehk siis vägagi keerukas protsess kui samas haiget tegemine ja ebameeldivuse põhjendamine on pigem selline üks universaalne vahend.

Kuna positiivne treener on enamasti “kodus” pigem koertega kui marmosettidega siis see ongi see mida me teeme – me uurime piinliku täpsusega iga koera käitumist ja olemust. Kuidas erinevad koerad teineteisest? Nad on isiksused,indiviidid. Ja kui me välistame negatiivsete meetodite kasutamise treenimisel, peame lähenema igale koerale individuaalselt, et mõista mis on just tema jaoks motiveeriv.

eileenanddogs
Zani ja Clara armastavad “flirt pole” mänguasja aga Summer ei hooli.Pilt: Eileen Andersoni kogust

Igale koerale erinevalt/ainuisikuliselt lähenemine on positiivse meetodi lahutamatu osa ja peamine alustala. Ilma selleta puudub edu.

Suutsin oma koera, Summeri agility slaalomi tulemusi oluliselt parandada, kui ma peale harjutuse head sooritust lasin tal mängida veevoolikuga. Aga kui ma oleks vooliku lahti keeranud siis, kui minu teine koer Zani slaalomi lõpetab, oleks mul peatselt olnud koer, kes ei jookse slaalomit. Clara ja Zani samas armastavad tagaaetavat “flirt pole” mänguasja, Summer aga keerab selja ja eemaldub.

Ja kuigi ma võin neid õpetada teatud tegevusi meeldivaks pidama, on tõeline rõõm avastada minu jaoks ebaharilikke asju, mida nemad omakorda loomupäraselt armastavad.

Karistusega treenimine ei nõua indiviidi põhjalikku analüüsimist. Kui aga karistust kasutavad treenerid pühendaksid karistuse võimalike viiside analüüsile sama palju aega, kui positiivset tingimist kasutavad treenerid panustavad koerale meeldivate asjade tundmaõppimisele, oleks üsna tõenäoliselt tegemist sadistidega?

Clara ja Summer armastavad pappkaste rebida tükkideks aga Zani ei hooli. Pilt: Eileen Andersoni kogust
Clara ja Summer armastavad pappkaste rebida tükkideks aga Zani ei hooli. Pilt: Eileen Andersoni kogust

Fakt on see, et oluliselt kergem on leiutada viisi olendile haiget tegemiseks kui välja uurida hulka asju, mida antud olend siin maailmas kõige rohkem armastab, rääkimata kuidas neid asju kõiki kasutada.

Kas “präänikumeetod” tundub ikka veel kitsarinnaline, piiratud ja vastuvõetamatu?

 

 

 

KUI HAIGET SEE SIIS TEEB?

Oleks olnud väga vahva ülaltoodud faktiga antud postitus lõpetada aga ei, mul on veel rohkemat öelda. Üks asi, mis mind ajendas seda postitust kirjutama, oli kommentaar, mis oli omakorda kirjutatud “tasakaalustatud” treeneri poolt. Ta nimelt rõhutas, et inimesed kes räägivad kuidas treenerid teevad koerale haiget, ei ole näinud koera, kellel on tõeliselt valus. Ta mainis et valus koer käitub paaniliselt ja on kaotanud igasuguse mõistmise taju.

Ma siiralt loodan, et ma mõistsin selle treeneri kommentaari valesti. Aga kui mainitud tõeline valu on see, mida tal on vaja näha nõustumaks et koeral on valus, on mul tema koertest väga väga kahju.

Aga tema kommentaar aitas tuua välja veel ühe väga olulise nüansi/asjaolu.

Ilmselt ei ole koertel mitte ainult erinev valulävi vaid nii tõug kui koera iseloom määravad erinevuse selles, kui palju koerad valu välja näitavad.

Mina usun, et minu 5kg rotiterjer Cricket on füüsiliselt vastupidavaim võrreldes minu teiste koertega sõna selle kõige otsesemas tähenduses. Ta ei võpata süsti saades, käpapadjandid on tugevad, küüned ei ole tundlikud. Lisaks mõlemal korral, kui talle tegi liiga temast suurem koer, ei kostunud tema poolt ühtki heli ei intsidendi toimudes ega ka pärast.

Aga ma võin hoopis eksida.Ta võib olla lihtsalt rohkem taluv, stolisem. Ta võib tunda täpselt samapalju valu kuid ta lihtsalt ei näita seda välja.

Meie ei tea ega saa teada, kui palju koer valu tunneb kui teda füüsiliselt karistada. Inimesed kes kasutavad karistust, peavad eeldama valu mõjusust olenevalt tulemustest, mis nad saavad. Ehk loogiliselt võttes võib koeral olla oluliselt rohkem valus, kui treener seda teadvustab.

Positiivse meetodi puhul peame samamoodi eeldama mõju tulemuste pealt. Mõned koerad võivad mitte üldse selgelt välja näidata mis neid motiveerib ja köidab. Aga kui mu koeral on parem olla tänu millelegi, mida olen talle pakkunud, ei ole keegi kahju kannatanud – no harm done!

MIDA PEALKIRJAS  SISALDUV VÄIDE ENAMASTI TÄHENDAB?

Minu kogemuse põhjal on nii, et kui keegi viskab õhku loosungi “Aga iga koer on erinev” siis tegelikult soovib ta sellega väita et on olemas teatud tüüp koeri, keda ei ole võimalik treenida ladusalt töötama ilma karistust kasutamata. Ja enamasti järgneb sellele loetelu koeratüüpidest, kes väidetavalt on erandid.

Kes need koerad on? Siin on osad tüübid toodud välja nähtu ja loetu põhjal:

  • ajukoerad, hagijad
  • kõrgete instinktidega koerad, tööliini koerad
  • saagiinstinktiga koerad
  • bullyd, staffid
  • väga väga suured koerad
  • ja enamasti vähemalt üks (või ainus) väitja enda koertest

Kui karistust mitte kasutav treener toob näite ühe või enama antud koeratüübi edukast treenimisest positiivsete meetoditega, tulevad klassikalised vastulaused “Ah ta ei olnud tegelikult kõrge instinktiga/see päris õige tööliin/ selle korraliku saagiinstinktiga” , tähenärimine detailides või hoopis vaikus.

Minu jaoks võib selle väite kokku võtta järgnevalt:Väitja jaoks  on OK kasutada karistust teatud tüüpi koera või teatud käitumise puhul, mida konkreetsel väitjal on raske treenida nii täpseks või perfektseks kui tema tahab. Ja enamus neist, kes ütlevad et iga koer on erinev, usuvad seda sest nemad ei tea kuidas saavutada soovitud tulemust ilma negatiivse mõjutuseta ja seeläbi usuvad et see polegi võimalik. Karistamine tuleb meile nii loomuomaselt ja kergekäeliselt.

MEIE TEGUDE TAGAJÄRJED

Veelkord põikame tagasi marmoseti juurde. Ma väitsin et ma saaksin mängleva kergusega hakkama marmosetile ebameeldivuse põhjustamise, ehmatamise või haiget tegemisega. Aga üks probleem on ka selle juures – ma ei tea temast niipalju et kindlalt teada, mis minu teo tagajärg on. Ma võin tahta teda pahandada või ehmatada näiteks temperatuuri muutmisega aga kui ta on tundlikum kui mina eeldasin, võib ta saada viga või hoopiski minu teo tagajärjel surra.

Me kipume arvama, et me teame väga palju koertest, sest nad elavad igapäevaselt meiega koos. Aga treenides võib juhtuda ülalmainitu. Kasutades karistust keora treenimisel enda arvates täiesti mõistlikult, võime põhjustada sellega jäädavaid kahjustusi.  Selliseid juhtumeid on, aga meie loeme ja kuuleme vaid ekstreemsetest juhtumitest, mis on jõudnud ajakirjandusse ajakirjaniku nägemuse ja uskumuste järgi. Õnneks aina enam võib leida materjali ka nii pealtnäha süütu kaelarihma (rääkimata poovatest, ogarihmadest) mõjust koerale. Üks artiklitest on SIIN ja selle on juba 2012 aastal kirja pannud Niki Tudge ja Angelica Steinker

Ma usun, et tasakaalustatud treenerid ei proovi tekitada teadlikult oma koertele jäädavaid kahjustusi. Aga samas on siiski selge et nad riskivad oma koera füüsilise jtervisega, kus suurim riskifaktor on kaelavigastused ja kindlasti on negatiivsete mõjutusvahendite kahjulik mõju koera vaimsele tervisele.

Mina arvan, et karistusmeetodite kasutamise õigustus “teatud koeratüüpide” puhul on tingitud meie inimlikust vastuvõtlikkusest karistuse kasutamise kerguse ahvatlevale mõjule ja ei oma vähimatki pistmist koerte erinevana kohtlemisega,

Eileen tänab antud artikli kirjutamisel abiks olnud April‘it ja Margeryt. Ja Sonya Bevan’it laheda küpsisevormi foto eest.

Mari tänab Eileeni loa eest artikkel tõlkida ning Emmat moraalse toe eest :)


Clara tegeleb Eileeni abiga temale meeldiva tegevusega.

koeraga treenimine
Kieferile meeldib positiivne kinnistamine ka läbi mängu aga maius on siiski ennekõike
  • tasakaalustatud meetod = maakeeli piits ja präänik meetod.

No Comments

Post a Comment