2018 aasta kokkuvõte

Tere, head lugejad!

Minu üks lemmikraamatutest nooruspõlves oli Jaan Rannap’i „Koolilood“. Ja selle raamatu klassikalise tsitaadiga alustaksin kindlasti ka oma varsti ilmuvat kaheosalist postitustesarja „Mureliku koeraga korterisse“

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, miks minu blogi on olnud nii kaua vaiki.
Kas on see olnud laiskus või on see olnud tingitud kiiretest aegadest? Ehk nii üht, kui teist võiks selle süüks pidada. Vahepeal halvas mind ka perfektsionismi vajadus, ehk siis ma ei tahtnud kirjutada midagi, mis ei ole täiuslik, ning mida oleks võimalik mitmeti mõista või mis ei annaks mu mõtteid edasi täpselt nii nagu ma tahaks, et need lugejateni jõuaks.

Mõeldes sellele nüüd tagasi, tuleb tõdeda – ega mina ise ei ole samuti igal eluhetkel täiuslik ja ei oska võtta vastu öeldut nii, nagu ütleja seda mõtles. Ja täiuslik blogi looks illusioone nagu ka naistele mõeldud klantsajakirjad – mina olen saamatu, sest minul oma koeraga ei tule see või teine välja… Mina ei ole kaunis, sest mul ei ole samasugust keha ja veatut jume, nagu sellel (photoshopitud) daamil ajakirja esikaanel.

Ja kas me siis õpime täiuslikkusest? Või õpime teiste ponnistustest ja kobistamistest, mil nad katsetavad, ebaõnnestuvad, katsteavad uuesti ja õnnestuvad? Ma arvan, et teine variant on tõenäolisem. Olgu meil ainult oskust hindamata vaadelda, kritiseerimata arutleda, eelarvamusteta proovida. Ja olgu meil jõudu mõista, et lõpptulemuseni võib viia mitu erinevat teed, ei ole olemas „üks suurus sobib kõigile“ lahendust ja tarkust seda rakendada heatahtlikult oma lähedaste ja armsate koduloomadega suheldes.

Kuigi ma oma Facebooki lehel Mari and Kiefer ja Instagramis https://www.instagram.com/mariandkiefer/ lehel olen postitanud päris tihti erinevat materjali, ei ole ma miskipärast blogi avamiseni jõudnud. Ahjaa, tuli meelde veel üks põhjus, mis seda tingida võis – mul puudus korralik arvuti ja vana arvutiga tööd teha oli piin, kui iga lehe avamine kestis ca 2-5 minutit. Nutitelefonis blogijat ei saa minust ilmselt kunagi

Meie 2018 aasta on olnud igatepidi väga huvitav aasta (loe: nüüd tuleb palju videomaterjali)

Oma kõige suuremaks saavutuseks pean osalemist Dr Susan G. Friedmani tele-kursusel “Living and learning with animals” ja selle edukat lõpetamist. Kui palju ma õppisin! Sain teada ka seda, kui vähe ma veel praegu tean! See omakorda motiveerib mind aastal 2019 veelgi teadmisi juurde ammutama.

Dr Susan G. Friedman'i 8-nädalane kursus
Dr Susan G. Friedman’i 8-nädalane kursus

Kiefer  see-eest on saanud olla tavaline koer, murekoerte trennides abikoer ja on saanud käia agility-trennis, kus õppisime puhtalt klikkeri ja vabavormimise teel selgeks slaalomipulgad ja saime  ka mõnd rada proovida minu rõõmuks

Koduselt oleme pusinud erinevate kuulekusharjutustega, ning tulemused on meid mõlemaid rõõmustanud :) Oskusi saame rakendada nii sise-, kui välisruumides ja see sära, mis koeral silmis tegutsemise hetkel, kaalub üle kõik :) Tiimitöö on mõnus!

Suvel sai aega veedetud meie lemmikkohas – Prangli saarel. Suvine treenimine oli küll Kieferi lemmiksöögi ehk herilaste pärast pigem häiritud välitingimustes, leidsime siiski aega mõnede harjutustega toimetada. Tuletasime meelde erinevaid trikke, käisime koos jooksmas, tegime tiimiharjutusi ja ujusime, puhkasime, rõõmustasime ning kurvastasime koos.

Väga palju panime rõhku ka igapäevasele treeningule, et igasugused olukorrad oleksid koera jaoks mõnusad ja tavapärased. Kuna sügise hakul tehti meie kõrvaltänavas teetöid, oli meil fantastiline võimalus tegutseda suurte teetöömasinate osas positiivsete seoste loomisega. Meie harjutused päädisid lõpuks sellega, et koer, kes kardab selliseid koledaid masinaid, läks ja nuusutas isegi roomikut!! :) Ja otseloomulikult on meil nüüd mõnusam tänu sellele suurte teede ääres kõndida, kus ikka erinevate helide ja suurustega kolemasinaid liigub.

Teadlik ilutulestikuhelidega töötamine on lõpuks toonud meid punkti, kus sabakarvad ka ei liigu enam paukude peale. NB! Video on koos heliga!

Vahepeal peab ka lihtsalt tore olema, ehk trikkide õppimine on olnud ja jääb ka edaspidi on ka üheks meie lemmiktegevustest. Äkki koidab ükskord päev, mil Kiefer oma mänguasjad ilusti ise kokku korjab 😀 See trikk jäi meil küll taaskord minu ajapuudusel unarusse, kuid miks mitte sellega nüüd, aastal 2019 taas jätkata.

Lisaks on Kiefer ühistranspordi fänn. Ehk mõni lugeja veel ei tea, kuid Kieferile autoga sõita ei meeldi. Ja kuna autosõidutreening ei ole minu elus olnud prioriteet (saab ilusti sõidetud siis, kui sööb Kongist maiust, närib pullipeenist või tegeleb Treat and Train masinaga), oleme tihedad ühistranspordiga rändajad.

Üks väike klipike ka meie klassikalisest rändamisest:

Üks pilt kipub ütlema alati rohkem, kui tuhat sõna, nii panin meie aasta ka piltidena kokku :)

Soovime omalt poolt kõigile vahvat uut aastat ning peatsete taaslugemisteni!

No Comments

Post a Comment